Viimased päevad Gold Coastil

Ühel ööl ärkasin ma meeletu palavuse peale, rullisin end üle Reimo lahti oleva rõdu ukse poole magama ja vajusin uuesti õndsasse unne. Kui uuesti silmad lahti tegin, tõusis päike ja vaatamata sajale sääsele, kes mind sel hetkel korraga puresid, oli see hetk täiuslik - tõusev päike ja algav päev, õrn tuuleiil mu nägu paitamas ja Reimo mu kõrval.

Veel loetud päevad ja aeg on hüvasti jätta.

Laupäeval jätsin hüvasti armsaks saanud Itaalia restorani ja töökaaslastega. Viimane tööpäev oli loomulikult hullumaja, rahvast oli meeletult ja nii see koht mulle meelde jääbki. Ülemustega läksime sõbralikult lahku, hull Lauri on õnneks reisil. Bosside boss kallistas ja palus mitte kaotada oma laia naeratust, mis talle minu juures kõige rohkem meeldis. Lubas mulle veel vajadusel soovituskirja kirjutada ja arvas, et kui sain hakkama nende kõige kiiremal hooajal, saan hakkama igal pool.

Aga iga kogemus on õppetund ja mina õppisin Itaalia restoranis töötades:
1. ütlema Itaalia aksendiga buon appetito. Igasugu asju õppisin itaalia aksendiga ütlema tegelikult.
2. iga hull itaallane ei pruugigi olla itaallane ehk selgus, et hull Lauri polegi itaallane. Kes ta rahvuselt on, ma ei saanudki teada.
3. asiaadid on kliendina hullemad kui soomlased. Ausalt!

Veel jätsime hüvasti oma ratastega. Ilma suurema kahjumita (ega kasumita) müüsime nad maha. Minu ratta uueks omanikuks sai üks armas tüdruk USAst ja Reimo vana rondi ostis (ilmselt haletsusest) ära üks kohalik tüüp.

Surfitunnid jäid siin linnas võtmata, aga peale farmi on see üks esimesi asju meie bucket listis. Alternatiivina proovisime lainete püüdmist body boardiga mis on väiksem versioon surfilauast ja kus oled põhimõtteliselt ülakehaga peal. Lained olid natuke suured ja hirmsad, aga nalja sai palju.

Eile käisime jõel paadiga sõitmas ja õhtul Burleigh Headsis trummi- ja tuleshowd vaatamas. Iga pühapäev kogunevad asjaarmastajad ja niisama harrastajad rannaparki, et seal trumme põristada ja tulega mängida. Päike loojus, kui oma teki maha panime ja meie peade kohal lendasid sajad papakoid. Ma ei tea, kas kohalikud papakoid ongi nii lärmakad, või ajas trummipõrin nad pöördesse, igal juhul tegid nad suuremad lärmi kui trummid. Päris tore kogemus oli. Inimesi ja loomi oli palju ning me saime sõbraks kahe vahva koerapoisiga, kes meie kehadel iga sentimeetri puhtaks üritasid lakkuda.

Vaade Surfers Paradisile

Reimo uue sõbraga

Nunnu väike pensionär

Tuleshow, mis halvasti pildile jäi

Homme jätame hüvasti Shane-ga, kes meie vastu nii lahke on olnud.

Kolmapäeval võtame rendiauto ja sõidame Byron Baysse, et pärast pikka ootamist lõpuks kokku saada Anni ja Olaviga, kes hiljuti Eestist siia jõudsid ja idarannikul reisivad. Gold Coastile jõuavad nad kahjuks alles reede hommikul, kui meie ära sõidame ja seetõttu sõidame meie hoopis neile külla.

Järgmine postitus tuleb tõenäoliselt juba Tasmaaniast.