Teekond Tasmaaniasse

Oleme õnnelikult jõudnud Tasmaaniasse, mida näitab teile ka blogi paremal küljel olev "hetkeilm". Kuna teel siia näitas termomeeter sisemaal 44 kraadi, annab temperatuuri erinevus eriti tugevalt tunda ja palusin juba emmel sünnipäevaks villaseid sokke saata.

Aga alustame algusest ehk kuidas me siia jõudsime.

Neljapäeval pakkisime oma kohvrid jälle kokku ja laadisime need Elina ja Maiki auto peale, et nad saaksid auto-puzzle kokku panna ning saaksime järgmisel hommikul varakult startida.

Auto-puzzles on Maik väga vilunud ja kuigi ma olin juba arvestanud, et Reimo nägu näen alles Melbourne-s, suutis ta meie nelja maise vara autosse nii ilusti ära pakkida, et meil oli tagaistmel mõnusalt ruumi.

Auto-puzzle

Otsustasime sõita läbi sisemaa, et teekond oleks põnevam ja liiklust vähem. Esimesed 100 kilomeetrit olid väga iiveldamaajavalt mägised, edasi kulges tee läbi põldude ja väikeste maakohtade. Umbes iga 200 kilomeetri tagant sirutasime oma kangeid jalgu ja natuke pikemate vahemaade tagant tankisime autot. Söögipausid toimusid autos põlve peal. Ühes väikeses linnas avastasime kunagise kullakaevanduse, mis tänaseks suletud, aga nägi väga võimas välja. Sisemaal oli väga palav, termomeeter näitas vahepeal lausa 44 kraadi.

Nii palav

Peak Hill kullakaevandus

Reimo putukalaipu eemaldamas

Esimesel päeval sõitsime 14 tundi ja 1200 kilomeetrit. Olime omadega päris läbi kui lõpuks ööbimiskohta jõudsime. Austraalias on teede ääres väga palju puhkealasid, kus saab pikast sõidust natuke puhata. Selle jaoks on ka tore app WikiCamps, mis on kõik need kohad ära kaardistanud. Sellised alad on väga erinevad ja kuna me ei tahtnud päris tee äärde lihtsalt telki üles panna, sõitsime vapralt ühe platsi poole, millel olid väga head arvustused. Nimelt on üks tore 25. elanikuga linnake enda linna ühe sellise puhkeala rajanud, kus on olemas wc, dušš, väliköök, grillimisala ja laste mänguväljak. Panime telgid üles, lebotasime natuke maailma kõige pehmemal murul ja vajusime unne.

Hommikul ärkasime enne päikest, tegime kiire hommikusöögi ja sõitsime edasi Melbourne poole. Kuna eelmine päev sõitsime suurema osa teest ära, tundus järele jäänud 500km väga lühike maa.

Asjad uuesti katusele ja minek

Melbourne hullumeelsesse liiklusesse jõudsime pärastlõunal. Tegemist on Austraalia suuruselt teise, nelja miljoni elanikuga, linnaga. Jalutasime natuke rannas, käisime söömas ja oligi aeg Maik autoga praami peale saata.

Brighton Beach ja väikesed värvilised rannamajakesed

Tsau rand, kolme kuu pärast näeme jälle

Meie rentisime rattad ja sõitsime läbi parkide kesklinna poole. Mul on tõsiselt kahju, et meil polnud rohkem aega avastamiseks, sest Melbourne on väga lahe linn, kus leiab kunsti igal nurgal ja igal hoonel. Oma lennujaama lähedal asuvasse airbnb ööbimiskohta saamiseks kasutasime esimest korda Uberit ja kuigi autojuhil kulus meieni jõudmiseks päris kaua aega, oli kogemus väga positiivne.

Kakaduud pargis

Vaade Melbourne-i kesklinnale

Kodumajutus oli väga armas ja voodi mugav. Kahjuks pidime end sealt juba kell 5 hommikul üles ajama, et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Alguses plaanisime 6km jalutada, aga kuna minul olid varbavaheplätud ja ilm oli väga jahe, otsustasime takso kasuks.

Lennujaama käsipagasikontrollis tõstsin mina eeskujulikult kõik oma vedelikud taassuletavasse kotti, mille peale lennujaama töötaja ainult naeris ja pead raputas. Siselennul ei ole selline asi vajalik. Keegi ei kontrollinud isegi meie passe. Lihtsalt skänniti pilet ja saadeti lennukile. Lend oli lühike ja mõnus. Päike tõusis ja hinges oli ootusärevus.

Esimene vaade Tasmaaniale

Maandudes tervitasid meid jahe õhk ja Maik. Elina ja Maik tutvustasid meile natuke oma "kodulinna" Launcestoni, käisime keset linna asuvas imeilusal mägisel Cataract Gorge rajal jalutamas, kus kohtasime ka Wallaby-sid, kes on nagu kängurud, aga väiksemad. Ühes teises pargis vaatasime pool tundi vahvaid ahve. Reimo arvas, et tema võiks terve päev ahve vaadata. 

Cataract Gorge

Hommikused uitajad

Wallabyd

Hiiglaslikud sõnajalad

Reimo sõbrad

Varbad külmetasid kogu aeg, aga esimene mulje Tasmaaniast on, et tegemist on imeilusa mägise saarega, kus on palju puutumata loodust. Igal aasal on mõni lammas või lehm. Välja arvatud mäed, meenutab Tasmaania isegi natuke Eestit. Metsas oli täiesti Eesti metsa lõhn ja kuidagi kodune on siin, aga sellele aitab kindlasti kaasa ka jahe kliima.

Nädalane toidukraam ja paks tekk autosse surutud, alustasime teekonda meie uue kodu poole. Terve tee oli täis alla aetud Wallaby-sid, mis oli natuke nukker, aga siin täiesti tavaline.

Järgnevad kolm kuus elame majas keset põldu. Olin natuke optimistlik selle Orava näitega, reaalsuses oleme me Ringaroomast veel 15km eemal ja nii kaugele, kui silm seletab, pole ühtegi maja. Vaikne ja rahulik on siin, ümberringi on põllud ja taamal kõrguvad mäed. Saab olema väga teistsugune periood kui eelnevad kolm kuud Gold Coastil.

Farmielust kirjutan natuke hiljem. Väga kokkuvõtvalt võin öelda, et elame koos teiste toredate backpackeritega keset põldu, siin on külm ja miljon ämblikku. Esimene tööpäev on homme, oleme põnevil.

PS! Ajavahe on ka muutunud ja nüüd oleme teist 9 tundi ees.