Sõitsime 1000 kilomeetrit kängurusid paitama

Tuhat tänu inimestele, kes rajasid McDonaldsi, et meiesugused saaksid tasuta wifit kasutada ja kohvitassi taga blogi kirjutada. Ainult pistikud on keegi kuri inimene ära peitnud.

Oleme juba paar päeva jälle teel olnud. Perthist lahkumine oli isegi natuke kurb, sest kaks nädalat Kairi ja Joeli juures olid uskumatult vahvad ning kahju oli oma uute sõpradega hüvasti jätta. Aga uued seiklused ootavad ja meil on veel palju avastada. Ja muidugi mõjub ühes kohas töötuna "puhkamine" rahakotile väga halvasti. Enne äraminekut saabus nädalavahetusel soojalaine ja saime end enne jahedasse lõunasse sõitmist veel kaks päeva rannas praadida.

Esimene sihtkoht oli Margaret River, selles umbes Pärnumaa suuruses piirkonnas asub lausa 205 veiniistandust. Maastik on imeilus, kaetud lõputute viinamarjapõldudega. Kahjuks asendus Perthi 30 kraadine kuumus järsku 15 kraadi ja vihmaga ning meie ei osanud midagi peale hakata. Õnneks pärastlõunal sadu lakkas ja külastasime Voyager Estate istandust, mida ümbritsesid ilusad (roosi)aiad. Maja ees lehvis neil hiiglaslik Austraalia lipp, suurim, mida meie silmad näinud on.

Viinapuud

Roosiaed

Hiiglaslik lipp

Viinapuud ja väike tehas

Viinapuud aastast 1978

Ööbimiskohaks leidsime endale rannaäärse parkla, kus vist tegelikult magada ei tohiks, aga see koht oli liiga ilus, et seaduskuulekas olla. Sellistes kohtades ööbides soovitan igaks juhuks alati hommikul enne 6te jalga lasta, sest selleks kellaks võivad pargivahid juba liikvel olla. Meie plaan oli vara magama minna ja vara ärgata, aga päris nii ei läinud.

Ööbimiskoht

Pimeda saabudes olime meie parklas ainsad, taevas kiskus pilve ja hakkas sadama. Siplesime mõlemad, kuni kuulsime sääsepininat. Panime taskulambi põlema ja avastasime, et autosse on kolinud sääsekoloonia, kelle ainus eesmärk meie verd imeda. Teate ju ise, kui raske on magada toas, kus on kasvõi üksainus pinisev sääsk. Kujutage nüüd ette, et teie tuba on kümme korda väiksem ja sääski on kümme korda rohkem. Õudusunenägu. Kulutasime oma pool tundi plaksutamise peale, aga kavalamad putukad olid end ära peitnud ja tulid välja siis kui magasime või üritasime magada. Rahulikku und takistasid veel meeletud lained, mis vastu kive peksid ja hirmsat häält tegid. Nii me terve öö vähkresime ning võitlesime sääskedega.

Hommikuks olime me veel rohkem väsinud, kui eelmisel õhtul, aga peale kiiret hommikusööki sõitsime Margaret Riveri kuulsate koobaste poole. Suur oli meie pettumus, kui avastasime, et need avatakse alles kell 9 ja kell pool 7 hommikul olid kõik teed suletud. Uitasime siis niisama natuke metsas ja avastasime ühe koopasuu, aga sinna alla kahjuks ronida ei saanud.

Koopasuu

Terve päev olime kui zombid, aga suutsime unega võideldes päris pika tee maha sõita. Õhtuks leidsime endale maantee ääres laagriplatsi, kus õnneks oli veel kaks autot ja haudvaikus. Jäime kell 7 magama ja põõnasime 12 tundi nagu notid.

Järgmine päev sõitsime paarsada kilomeetrit edasi, linna nimega Esperance. Tee peal nägime pikka jäledat musta madu, kes end asfaldile soojendama oli tulnud. Ta oli päris väle ja põgenes kiirelt põõsasse, muloli päris pikalt veel paha olla. Aga Esperancest umbes 60km edasi asub Cape le Grand rahvuspark ja imelised postkaardi-rannad, kus kuulduste järgi hüppavad ringi ka kängurud. Linna infopunktist öeldi meile, et kõik laagriplatsid on täis, aga otsustasime ikka igaks juhuks kohale sõita ja küsida. Saimegi õnneks koha,

Laagriplats olemas, sõitsime natuke ümbruskonnas ringi. Rannik on ümbritsetud mägedes ja nende vahel on valge liiva ning türkiissinise veega lahesopid. Kõige ilusam neist Lucky Bay, kus meie ka kohe õnnelikuks saime, sest liival tervitasid meid kaks sõbralikku ja uudishimulikku känguru. Pildistasime ja paitasime neid oma tund aega, sest nad olid lihtsalt imearmsad. Lucky Bay on kahtlemata meie uus lemmikkoht Austraalias.

Tere sõbrad

Sõbrapilt

Nunnukas

Täna hommikul äratas meid telefonikõne Casella veinitehasest, kuhu paar päeva tagasi kandideerisime. Oleme väga elevil, sest kolme nädala pärast oodatakse meid intervjuule ja sinna jõudmiseks peame sõitma veel peaegu 4000 kilomeetrit. Me väga-väga-väga tahame seda tööd, hoidke meile pöialt! 

Perth

Nädal Perthis on läinud nii kiiresti, et tõenäoliselt järgmine kord silmi pilgutades oleme juba Eestis. Viimased seitse päeva on olnud siiani parim teraapia koduigatsuse vastu. Oleme söönud ebanormaalsetes kogustes kodumaiseid toite, vaadanud Eesti filme ja veetnud aega eestlastega. Sinna juurde veel videokõned vanematega ja ongi koduigatsus teadmata ajaks hingest läinud. Või lihtsalt sügavamale peitu pugenud.

Paar päeva tagasi saime kätte oma teise aasta viisa, mis lubab meil Austraalias järgmise aasta novembrini olla. Taotlemine oli liiga lihtne, ma veel enne pildistasin üles kõik palgalehed ja tellisin pangast kogu farmiaja konto väljavõtted, aga kaks minutit peale taotluse esitamist ja ülekande (440$) tegemist, kui ma alles otsisin, kuhu need kõik asjad üles laadida, olid meil viisad meilil. Olen kuulnud, et osad ootavad oma viisat mitu kuud. Meil vist lihtsalt vedas.

Käisime ükspäev autoga hoolduses ja avastasime, et 13 000 kilomeetrit on meie rehvid korralikult ära kulutanud, muud asjad tunduvad töökorras olevat ja hoiame pöialt, et auto peab veel vähemalt sama palju kilomeetreid viperusteta vastu. Nüüd tuleb ainult uued rehvid leida ja oleme valmis uuesti teele asuma.

Perth tundub juba loogilisem, aga tõdesime, et suurlinna inimesed pole me kumbki. Liiklus on ikka paras peavalu ja kui õige teeotsa maha magad, nagu meil ükspäev juhtus, pead arvestama vähemalt 10 kilomeetrise ringiga. Linn on tegelikult päris meeldiv, eriti tore jalutuskäik ja piknik oli meil Kings Parkis, kus on botaanikaaed ning ilus vaade kesklinnale. Praegu on õues selline mõnus kevadine õhk ja loodus tärkab, ainult paar kraadi võiks soojem olla, jalad kogu aeg külmetavad.

Rohkem polegi nagu midagi jutustada, vaadake parem pilte:

Kings park

Perthi kesklinn

Palmipuu

Kevadlilled

Floora

Seašašlõkk grillil

Kartuli- ja peedisalat nomnomm, sõime end veits üle

Reimo sai lõpuks kohukest

Ma unustasin eelmises postituses kirjutada, et lisaks adrenaliinilaksule saime liivadüünidel lustimisest korraliku koguse sandfly (väike liivas elav putukas) hammustusi. Mina püherdasin liivas veidi vähem ja sain umbes kümme kuppu, aga Reimo luges täna enda omi kokku ja jõudis peaegu kahesajani. Ta vaeseke mul sügeleb nagu kirpudest puretud koer ja sellel ei paista veel lõppu. Ostsime täna apteegist kreemi ja loodetavasti olukord paraneb.

Aga nagu pealkiri ütleb, on tänase loo põhiteema hoopis see, kuidas Reimo lõpuks kohukest süüa sai. Me uurisime juba esimesel õhtul oma uutelt Eesti sõpradelt, et kas ja kust võiks saada kodumaist kraami. Päris Eesti firmade kaupa siin kahjuks ei müüda, aga viisid nad meid Euroopa poodi, kust leidsime igasugu maitsvaid asju.

Te mõtlete kindlasti, et me oleme peast põrunud, aga sügavkülmas Karumsi kohukesi nähes hüppasime mõlemad rõõmust üles alla. Sama kordus leivaletis. Ma pole ammu nii õnnelik olnud, kui seda suurt leivapätsi korvi pannes. Ostsime veel tatart, vene pelmeene, keefiri, kodujuustu, Läti sprotti ja hapukapsast. Mmmmmm. Me pidime end eile taltsutama, et mitte kõike kohe ära süüa. Hinnad olid päris krõbedad, aga täiega seda väärt, sest me ju niiii kaua oleme kodumaiseid maitseid igatsenud.

Meie saak

Leivaparadiis

Õhtul võlus Kairi sügavkülmast välja Eesti kilu ja eelroaks tegime maailma parimaid kiluvõileibasid. Vähemalt nii imeliselt nad maitsesid. Pearoaks grillisime kanafileed ja sõime kõrvale kurgi-tomati-kodujuustu-hapukoore salatit, mis oli taevalik. Magustoiduks oli kohuke ja te oleks pidanud Reimo nägu nägema, kui ta seda sõi. Nagu oleks kõik ta unistused sel hetkel täitunud.

Kas pole mitte imeline

Väiksed rõõmud siin elus, mu sõbrad, on tegelikult need kõige suuremad.

Elamusterohke teekond Perthi

Tervitused suurlinnast!

Oleme jõudnud Perthi, Lääne-Austraalia suurimasse, kahe miljoni elanikuga linna. Siin on palju autosid ja veel rohkem on inimesi ja meie tunneme end siin veidralt. Esialgse plaani järgi oleme siin umbes kaks nädalat ja siis lööme autole jälle hääled sisse, et oma avastusretke lõuna poole jätkata. Loodetvasti läheb seal varsti soojemaks ka, Melbourne-s näitas ilmajaam täna 13 kraadi - prrr.

Aga Denhami ja kõik negatiivsed emotsioonid jätsime seljataha esmaspäeva varahommikul ning sõitsime otsejoones Monkey Miasse. Ahvidega pole selles väikses kuurortkülas (ma ei tea, kuidas seda kohta nimetada, seal on tegelikult ainult paar maja, karavanipark ja üks hotell) midagi pistmist. Koht on tuntud hoopis selle pärast, et juba viimased 40 aastat tulevad igal hommikul rannale delfiinid. See kõik sai alguse sellest, et kalamehed hakkasid delfiine toitma ja kui jutt delfiinidest levis, hakkasid inimesed kohale sõitma, et delfiine näha ja toita. Tänasel päeval on asi reguleeritum ja delfiinidele antakse ainult väga väike kogus kala, kusjuures kõigist rannale tulevatest delfiinidest saavad süüa ainult neli isast, et nad ei muutuks inimestest sõltuvaks. Meile räägiti, et tegelikult käivad delfiinid Monkey Mias rohkem sotsialiseerumas kui süüa otsimas. Viimast suudavad nad endale ise edukalt küttida.

Esmaspäeva hommikul oli ilm külm ja tuuline, mistõttu oli ka ookean rahutu, tumedam ja lainetav. Seisime külma trotsides jalgupidi jahedas vees ja vaatasime, kuidas delfiinid täpselt õigeks ajaks kohale ujusid. Neli õnnelikku said neile ka kala anda, meiesuguseid uudistajaid oli kusjuures peaaegu sada. Kuna seal rohkem midagi teha polnud ja kaua sa neid delfiine ikka vaatad, hakkasime vaikselt Perthi poole sõitma.

Väikesed kalad, kus on teie väiksed jalad?

Oi tere

Umbes 400 kilomeetrit hiljem jõudsime ranniku äärde ja käisime vaatamas ookeani ääres olevaid kaljusid, mis kuuluvad Kalbarri rahvusparki. Kaljud olid väga ilusad ja suursugused, aga veel suurema elamuse saime sealt kõrgelt India ookeani vaadates. Ma oleks seda nagu esimest korda näinud, sest ma lihtsalt ei suutnud uskuda, kui hiiglaslik on see imepisike osa ookeanist. Lihtsalt võimas ja kirjeldamatu. Meie oleme nii väikesed ja maailm nii suur.

Võimsad lained

Kalbarri rannikuäärsed kaljud

Looduslik "sild"

Reimo niisama Colgatele reklaami pildistamas

Lõuna poole edasi sõites ei suutnud ma ühel hetkel oma silmi uskuda ja vist päris kohe ehmusin, sest ehmatasin Reimot ka. Silmapiiril paistis roosa veekogu. Ja mitte roosakas vaid ikka päris roosa. Jäime seisma ja uudistasime seda ilmaime. Tegemist oli roosa järvega, mis on Lääne-Austraalias levinud nähtus. Ma ei saanud täpselt aru, aga google ütles, et roosa värvi tekitavad soolas olevad bakterid. Meie igaks juhuks ühtegi kehaosa vette ei kastnud, aga vaatamisest piisas. Pildid ei anna kahjuks jälle seda päris õiget pilti edasi.

Roosa järv

Roosa versus mitte nii roosa

Paarkümend kilomeetrit hiljem jõudsime linna, päris linna, kus esimese asjana külastasime toidupoodi. Läksime veits lolliks, sest kõik asjad olid võrreldes Denhami väikese külapoega nii odavad. Auto head-paremat täis ostetud, sõitsime edasi ööbimispaika otsima ja leidsime kogemata koha, mis osutus siiani üheks kõige ilusamaks laagriplatsiks. Nimelt parkisime päris ookeani äärde ja voodis olles oli selline tunne, nagu oleks laevas. Sellele tundele aitas kaasa ka tugev tuul, mis autot päris mõnusalt kõigutas. Merehaigeks õnneks keegi ei jäänud ja tänu suurele väsimusele vajusime juba kell seitse õhtul unne.

Meie laagriplats

Järgmisel hommikul oli tuul vaibunud ja peale kiiret hommikusööki sõitsime edasi. Meil oli tegelikult plaan Perthi välja sõita, aga Elina soovitas enne veel kahte teepeale jäävat kohta külastada. Esimene koht oli Pinnacles kivikõrb, kus on keset kõrbe tuhanded kivirahnud. Kuidas need kivid sinna kõrbe tekkisid, on natuke müsteerium ja teadlastel on selle kohta erinevad teooriad. Keda huvitab, olge lahked googeldama. Meie turnisime seal nende kivide vahel ringi ja järsku lendas üle meie pea hiiglaslik herilaseparv. See oli päris hirmus. Tagasiteel autosse nägime veel ühte sisalikupoissi ja kängurusid.

The Pinnacles ehk kivikõrb

Herilased

Palju herilasi

Sisalik, kes meid ehmatas

Reimo känguru filmimas

Järgmine sihtpunkt oli Lancelin, kus asuvad hiiglaslikud valged liivadüünid, mis näevad isegi natuke välja nagu lumised mäed. Tõenäoliselt sellest inspireerituna leiutati spordiala nimega sandboarding. Laenutasime meiegi lumelaua liivalaua ja sõitsime sellega igas asendis liivamägedest alla. Paremaks libisemiseks peab põhja kõigepealt vahaga kokku mäkerdama. Väga lõbus oli, aga kaua seda põnevat spordiala harrastada ei jaksanud, sest palavus oli meeletu ja päike paistis lagipähe. Õnneks taipasime esimest korda elus õigel ajal päikesekreemi kasutada.

Reimo lauda vahatamas

Sandboarding - Ma julgesin ainult laugel mäel püsti seista

Pepuli oli palju julgem

Reimo on alati julgem kui mina

Kaks tundi hiljem olime juba Perthis. Rendime siin tuba ühelt Eesti paarilt, kellega leidsime kiirelt ühise keele - eesti keele - ja juttu jätkus kauemaks. Ma lobiseks edasi, aga nii suur uni on, et meie käigust Vene poodi ja sellest, kuidas Reimo lõpuks kohukest süüa sai, saate lugeda järgmises postituses.

One of those days

Eile oli üks ütlemata nõme päev.

Hommikul poolkinniste silmadega magamistoast välja astudes ehmatas mind hiiglaslik prussakas, kelle vältimiseks ma endal kaela ära nikastasin. Siiani on valus pead ette kallutada. Aga see prussakas oli tõesti suur ja hirmus. Ma tahtsin talle võrdluseks midagi kõrvale panna ja pilti teha, aga ta oli nii jäle, et ma otsustasin ta hoopis plätuga laiaks litsuda. Ei õnnestunud. Pühkisin ta hoopis harjale ja viskasin prügikasti, kust ta veel pool tundi hiljem vapralt välja proovis ronida.

Jätsin prussaka sinnapaika ja läksin tööle. Kuna eelmisel päeval oli meie hotelli meesomanik Reimo töö ajal rajalt maha võtnud ja üritanud veenda, et me ikka ei läheks ära, kartsin kohe, et mind ootab sarnane saatus. Umbes lõuna ajal tuligi naisomanik minu juurde, aga oli kuidagi eriti lahke ja sõbralik, kiitis mu juukseid ning palus pärast enda juurest läbi tulla. Ma ei osanud midagi halba karta, hingasin pigem kergendatult ja mõtlesin oma peas ilusaid lauseid välja, mida talle öelda. Näiteks kui kahju meil on ära minna ja kui tore on olnud nende juures töötada.

Olgu öeldud, et me andsime neile kaks nädalat oma lahkumisest ette teada, mis on rohkem kui normaalne, sest casualina pole meil töölepingut ja võiksime lahkuda päevapealt. Meie ülemused olid sel ajal küll ära, aga kindlasti teadlikud meie peatsest lahkumisest.

Läksin siis mina pahaaimamatult kontorisse ja enne kui korralikult ruumi jõudsin astuda, hakkas see sama naisomanik mu peale karjuma. Selle toreda kriiskava monoloogi sisu oli põhimõtteliselt, et me ei tohi ära minna, me lubasime jääda kauemaks (ei lubanud), me peame nende peale mõtlema, nemad on meile suure teene teinud ja meile raha maknud ja nii edasi ja nii edasi. Ma sain vahepeal ka paar sõna vahele öelda, üritasin selgitada, et meie plaanid muutusid ja me peame ikkagi ennekõike enda peale mõtlema, aga see ajas teda veel rohkem närvi.

Ideaalolukorras oleks ma öelnud talle rahulikult, et pole vaja häält tõsta ja kõike seda, mida ma eelnevalt olin enda peas valmis mõelnud. Reaalsuses, piinlik küll tunnistada, hakkasin ma lõpuks lihtsalt nutma, sest esiteks, ma ei suutnud uskuda, et see alguses nii tore ja malbe tundunud naisterahvas võib olla selline nõid ning teiseks, ma olen lihsalt loomult emotsioonaalne ja see, et täiskasvanud inimene mu peale niimoodi karjus, tekitas minus lihtsalt uskumatult räbala tunde.

Mingi hetk sai mul küllalt ja jooksin sealt toast välja, otse Reimole sülle, kes oli isegi läbi seina kuulnud, kuidas see naine mind emotsionaalselt ründas. Reimo olemasolu tegi mul tuli paremaks ja hiljem tuli isegi hotelli juhataja meie korterisse ja ütles, et ei suuda uskuda, et omanik nii käitus. Õhtul töökaaslasele seda lugu rääkides ei imestanud ta üldse. Rääkis hoopis juhtumist, kuidas paar kuud tagasi oli see sama naine restoranis klientide ees ühe tüdruku peale sama moodi karjunud, sest ta pidi töölt lahkuma, kuna tema vanaema oli suremas. Ta ei pidanudki kõige normaalsem ja stabiilsem inimene olema.

Õhtul sõime Reimoga filmi kõrvale popkorni ja hammustasin endal suure tükki hambast välja.

Mina enam ookeanisse ei roni

Okei, väike liialdus pealkirjaga, aga peale tänast ookeani-pargi külastust ei tunne ma end edaspidi kindlasti ookeanis nagu "kala vees". Sest vees on kalad. Suured kalad. Mürgised kalad. Haid. Ja loomulikult mürgised maod.

Mulle väga meeldib vesi ja ujumine, tunnen end vees alati kuidagi värske ja vaba ja elusana. Aga ookeanis ujumine on märksa hirmsam kui Pärnu jões suplemine. Ja mitte ainult haide pärast. Kusjuures alguses ma arvasin, et siin tasub vees karta vaid haisid ja krokodille, aga oi, kuidas ma eksisin.

Hai rünnakuid esineb muidugi ookeanis kõige rohkem ja iga aastaga üha enam. Näiteks sel aastal on hai hambusse sattunud 15 inimest, kaks on rünnaku tagajärjel surma saanud. Kõige agressiivsemad haid on great white, tiger- ja bullshark. Meie giid seletas täna, miks haid inimesi ründavad. Nimelt on nad harjunud sööma imetajaid, näiteks hülgeid. Kui hai ujub sügavas vees ja vaatab üles, pimestab teda päike, ehk ta näeb siluetti ning inimese siluett paistab talle sageli mõne teise imetaja oma. Kõige rohkem on haid rünnanud surfareid, sest surfilaual olev inimene paistab haile hülgena. Aga nagu ma meie giidi jutust aru sain, siis haidele tegelikult väga inimene ei maitse ja harva sööb ta oma inimohvri ära. Pigem võtab ühe ampsu, mõistab, et see küll ideaalne lõunasöök pole ja liigub edasi paremat saaki otsima. Paraku on hail võimsad hambad ja võib juhtuda, et ohver sureb ka ühest hammustusest põhjustatud vigastustesse.

Great white shark, ei tahaks väga tema hambusse sattuda. Pilt internetist.

Meie nägime ka täna esimest korda elus haisid, aga natuke sõbralikumaid tegelasi kui great white shark. Väljanägemiselt olid nad ikka hirmsad. Põnev oli vaadata neid ringi liikumas ja ma sain paar väikest miniinfarkti, kui meie giid neid söötis ja nad järsku veest välja hüppasid. Pilte klõpsutasin neist paarsada.

Lemon shark

Siin piirkonnas, kus meie praegu elame, varitseb vees stone fish (eesti k. kivikala), kes on maailma kõige mürgisem kala. See kala näeb välja nagu kivi ja ootab veepõhjas, kuni keegi talle peale astuks. Tema mürgised ogad pidid läbi minema isegi saapatallast ja põhjustama kohutavat valu. Muide, selles väikeses laguunis, kus me paar nädalat tagasi ujumas käisime, pidi neid eriti palju elama.

Kivikalad

Veel elab siin Austraalia ja Shark Bay vetes stingray (eesti k. astelrai), kes muidu selline tore lapik kala, aga tema pikk mürgine astel on see, millest tasuks heaga eemale hoida. Me käisime eile siin ujumas ja kaks astelraid ujusid meist mööda. Õnneks on neid kerge märgata.

Natuke paha pilt, pool astelt on puudu

Nagu nendest ülalmainitud tegelastest veel küllalt poleks, elavad ookeanis maod. Ja loomulikult on nad kõik mürgised. Ma keeldun uskumast meie giidi, kes väitis, et nad on mürgisemad kui maismaa maod, sest kogu see vaatepilt ja jutt pani mul niigi pea ringi käima. Ma oleks nõus enne selle sama lemon sharkiga vees tõtt vaatama kui mõne maoga. Positiivse poole pealt väitis meie giid, et ookeanis elavad maod ei ole agressiivsed ja naljalt sind ei hammusta, kui sa neid just ise torkima ei lähe. Ma ei plaani kindlasti ühelegi maole ei vees ega maismaal lähedale minna, rääkimata nende torkimisest.

Sea snake

Ülejäänud veeelukad, keda pargis nägime, olid enamasti ohutud ja seetõttu ka palju toredamad. Erinevaid värvilisi kalu ja kilpkonni võiksin lõputult vaadata. Tahaksin tulevikus endale suurt akvaariumi, kus oleks suured värvilised kalad. Kunagi mul olid väikeses akvaariumis kupid, aga iga kord vett vahetades lasin pooled neist kogemata kraanikausist alla. Ostsin neid kogu aeg juurde, aga ükskord läks mul akvaarium katki ja paanikas ei osanud ma maas siplevaid kalu mujale panna, kui wc-potti, kust Aldo nad külmavereliselt veega alla lasi. Peale seda ma enam uusi kalu ei ostnud. Tänks Aldo :D

Hirmsa näoga kilpkonn

Kurvameelne kala, kelle nime ma ei mäleta

Piilus august meid