Ma unustasin eelmises postituses kirjutada, et lisaks adrenaliinilaksule saime liivadüünidel lustimisest korraliku koguse
sandfly (väike liivas elav putukas) hammustusi. Mina püherdasin liivas veidi vähem ja sain umbes kümme kuppu, aga Reimo luges täna enda omi kokku ja jõudis peaegu kahesajani. Ta vaeseke mul sügeleb nagu kirpudest puretud koer ja sellel ei paista veel lõppu. Ostsime täna apteegist kreemi ja loodetavasti olukord paraneb.
Aga nagu pealkiri ütleb, on tänase loo põhiteema hoopis see, kuidas Reimo lõpuks kohukest süüa sai. Me uurisime juba esimesel õhtul oma uutelt Eesti sõpradelt, et kas ja kust võiks saada kodumaist kraami. Päris Eesti firmade kaupa siin kahjuks ei müüda, aga viisid nad meid Euroopa poodi, kust leidsime igasugu maitsvaid asju.
Te mõtlete kindlasti, et me oleme peast põrunud, aga sügavkülmas Karumsi kohukesi nähes hüppasime mõlemad rõõmust üles alla. Sama kordus leivaletis. Ma pole ammu nii õnnelik olnud, kui seda suurt leivapätsi korvi pannes. Ostsime veel tatart, vene pelmeene, keefiri, kodujuustu, Läti sprotti ja hapukapsast. Mmmmmm. Me pidime end eile taltsutama, et mitte kõike kohe ära süüa. Hinnad olid päris krõbedad, aga täiega seda väärt, sest me ju niiii kaua oleme kodumaiseid maitseid igatsenud.
 |
| Meie saak |
 |
| Leivaparadiis |
Õhtul võlus Kairi sügavkülmast välja Eesti kilu ja eelroaks tegime maailma parimaid kiluvõileibasid. Vähemalt nii imeliselt nad maitsesid. Pearoaks grillisime kanafileed ja sõime kõrvale kurgi-tomati-kodujuustu-hapukoore salatit, mis oli taevalik. Magustoiduks oli kohuke ja te oleks pidanud Reimo nägu nägema, kui ta seda sõi. Nagu oleks kõik ta unistused sel hetkel täitunud.
 |
| Kas pole mitte imeline |
Väiksed rõõmud siin elus, mu sõbrad, on tegelikult need kõige suuremad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar