Sõitsime 1000 kilomeetrit kängurusid paitama

Tuhat tänu inimestele, kes rajasid McDonaldsi, et meiesugused saaksid tasuta wifit kasutada ja kohvitassi taga blogi kirjutada. Ainult pistikud on keegi kuri inimene ära peitnud.

Oleme juba paar päeva jälle teel olnud. Perthist lahkumine oli isegi natuke kurb, sest kaks nädalat Kairi ja Joeli juures olid uskumatult vahvad ning kahju oli oma uute sõpradega hüvasti jätta. Aga uued seiklused ootavad ja meil on veel palju avastada. Ja muidugi mõjub ühes kohas töötuna "puhkamine" rahakotile väga halvasti. Enne äraminekut saabus nädalavahetusel soojalaine ja saime end enne jahedasse lõunasse sõitmist veel kaks päeva rannas praadida.

Esimene sihtkoht oli Margaret River, selles umbes Pärnumaa suuruses piirkonnas asub lausa 205 veiniistandust. Maastik on imeilus, kaetud lõputute viinamarjapõldudega. Kahjuks asendus Perthi 30 kraadine kuumus järsku 15 kraadi ja vihmaga ning meie ei osanud midagi peale hakata. Õnneks pärastlõunal sadu lakkas ja külastasime Voyager Estate istandust, mida ümbritsesid ilusad (roosi)aiad. Maja ees lehvis neil hiiglaslik Austraalia lipp, suurim, mida meie silmad näinud on.

Viinapuud

Roosiaed

Hiiglaslik lipp

Viinapuud ja väike tehas

Viinapuud aastast 1978

Ööbimiskohaks leidsime endale rannaäärse parkla, kus vist tegelikult magada ei tohiks, aga see koht oli liiga ilus, et seaduskuulekas olla. Sellistes kohtades ööbides soovitan igaks juhuks alati hommikul enne 6te jalga lasta, sest selleks kellaks võivad pargivahid juba liikvel olla. Meie plaan oli vara magama minna ja vara ärgata, aga päris nii ei läinud.

Ööbimiskoht

Pimeda saabudes olime meie parklas ainsad, taevas kiskus pilve ja hakkas sadama. Siplesime mõlemad, kuni kuulsime sääsepininat. Panime taskulambi põlema ja avastasime, et autosse on kolinud sääsekoloonia, kelle ainus eesmärk meie verd imeda. Teate ju ise, kui raske on magada toas, kus on kasvõi üksainus pinisev sääsk. Kujutage nüüd ette, et teie tuba on kümme korda väiksem ja sääski on kümme korda rohkem. Õudusunenägu. Kulutasime oma pool tundi plaksutamise peale, aga kavalamad putukad olid end ära peitnud ja tulid välja siis kui magasime või üritasime magada. Rahulikku und takistasid veel meeletud lained, mis vastu kive peksid ja hirmsat häält tegid. Nii me terve öö vähkresime ning võitlesime sääskedega.

Hommikuks olime me veel rohkem väsinud, kui eelmisel õhtul, aga peale kiiret hommikusööki sõitsime Margaret Riveri kuulsate koobaste poole. Suur oli meie pettumus, kui avastasime, et need avatakse alles kell 9 ja kell pool 7 hommikul olid kõik teed suletud. Uitasime siis niisama natuke metsas ja avastasime ühe koopasuu, aga sinna alla kahjuks ronida ei saanud.

Koopasuu

Terve päev olime kui zombid, aga suutsime unega võideldes päris pika tee maha sõita. Õhtuks leidsime endale maantee ääres laagriplatsi, kus õnneks oli veel kaks autot ja haudvaikus. Jäime kell 7 magama ja põõnasime 12 tundi nagu notid.

Järgmine päev sõitsime paarsada kilomeetrit edasi, linna nimega Esperance. Tee peal nägime pikka jäledat musta madu, kes end asfaldile soojendama oli tulnud. Ta oli päris väle ja põgenes kiirelt põõsasse, muloli päris pikalt veel paha olla. Aga Esperancest umbes 60km edasi asub Cape le Grand rahvuspark ja imelised postkaardi-rannad, kus kuulduste järgi hüppavad ringi ka kängurud. Linna infopunktist öeldi meile, et kõik laagriplatsid on täis, aga otsustasime ikka igaks juhuks kohale sõita ja küsida. Saimegi õnneks koha,

Laagriplats olemas, sõitsime natuke ümbruskonnas ringi. Rannik on ümbritsetud mägedes ja nende vahel on valge liiva ning türkiissinise veega lahesopid. Kõige ilusam neist Lucky Bay, kus meie ka kohe õnnelikuks saime, sest liival tervitasid meid kaks sõbralikku ja uudishimulikku känguru. Pildistasime ja paitasime neid oma tund aega, sest nad olid lihtsalt imearmsad. Lucky Bay on kahtlemata meie uus lemmikkoht Austraalias.

Tere sõbrad

Sõbrapilt

Nunnukas

Täna hommikul äratas meid telefonikõne Casella veinitehasest, kuhu paar päeva tagasi kandideerisime. Oleme väga elevil, sest kolme nädala pärast oodatakse meid intervjuule ja sinna jõudmiseks peame sõitma veel peaegu 4000 kilomeetrit. Me väga-väga-väga tahame seda tööd, hoidke meile pöialt!