Hommikul poolkinniste silmadega magamistoast välja astudes ehmatas mind hiiglaslik prussakas, kelle vältimiseks ma endal kaela ära nikastasin. Siiani on valus pead ette kallutada. Aga see prussakas oli tõesti suur ja hirmus. Ma tahtsin talle võrdluseks midagi kõrvale panna ja pilti teha, aga ta oli nii jäle, et ma otsustasin ta hoopis plätuga laiaks litsuda. Ei õnnestunud. Pühkisin ta hoopis harjale ja viskasin prügikasti, kust ta veel pool tundi hiljem vapralt välja proovis ronida.
Jätsin prussaka sinnapaika ja läksin tööle. Kuna eelmisel päeval oli meie hotelli meesomanik Reimo töö ajal rajalt maha võtnud ja üritanud veenda, et me ikka ei läheks ära, kartsin kohe, et mind ootab sarnane saatus. Umbes lõuna ajal tuligi naisomanik minu juurde, aga oli kuidagi eriti lahke ja sõbralik, kiitis mu juukseid ning palus pärast enda juurest läbi tulla. Ma ei osanud midagi halba karta, hingasin pigem kergendatult ja mõtlesin oma peas ilusaid lauseid välja, mida talle öelda. Näiteks kui kahju meil on ära minna ja kui tore on olnud nende juures töötada.
Olgu öeldud, et me andsime neile kaks nädalat oma lahkumisest ette teada, mis on rohkem kui normaalne, sest casualina pole meil töölepingut ja võiksime lahkuda päevapealt. Meie ülemused olid sel ajal küll ära, aga kindlasti teadlikud meie peatsest lahkumisest.
Läksin siis mina pahaaimamatult kontorisse ja enne kui korralikult ruumi jõudsin astuda, hakkas see sama naisomanik mu peale karjuma. Selle toreda kriiskava monoloogi sisu oli põhimõtteliselt, et me ei tohi ära minna, me lubasime jääda kauemaks (ei lubanud), me peame nende peale mõtlema, nemad on meile suure teene teinud ja meile raha maknud ja nii edasi ja nii edasi. Ma sain vahepeal ka paar sõna vahele öelda, üritasin selgitada, et meie plaanid muutusid ja me peame ikkagi ennekõike enda peale mõtlema, aga see ajas teda veel rohkem närvi.
Ideaalolukorras oleks ma öelnud talle rahulikult, et pole vaja häält tõsta ja kõike seda, mida ma eelnevalt olin enda peas valmis mõelnud. Reaalsuses, piinlik küll tunnistada, hakkasin ma lõpuks lihtsalt nutma, sest esiteks, ma ei suutnud uskuda, et see alguses nii tore ja malbe tundunud naisterahvas võib olla selline nõid ning teiseks, ma olen lihsalt loomult emotsioonaalne ja see, et täiskasvanud inimene mu peale niimoodi karjus, tekitas minus lihtsalt uskumatult räbala tunde.
Mingi hetk sai mul küllalt ja jooksin sealt toast välja, otse Reimole sülle, kes oli isegi läbi seina kuulnud, kuidas see naine mind emotsionaalselt ründas. Reimo olemasolu tegi mul tuli paremaks ja hiljem tuli isegi hotelli juhataja meie korterisse ja ütles, et ei suuda uskuda, et omanik nii käitus. Õhtul töökaaslasele seda lugu rääkides ei imestanud ta üldse. Rääkis hoopis juhtumist, kuidas paar kuud tagasi oli see sama naine restoranis klientide ees ühe tüdruku peale sama moodi karjunud, sest ta pidi töölt lahkuma, kuna tema vanaema oli suremas. Ta ei pidanudki kõige normaalsem ja stabiilsem inimene olema.
Õhtul sõime Reimoga filmi kõrvale popkorni ja hammustasin endal suure tükki hambast välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar