Koolivaheaeg

Koolivaheaeg on täies hoos (tegelt on pool juba läbi) ja linna rahvaarv on kuuesajalt vähemalt kahe tuhandeni tõusnud. Meie jaoks tähendab see pikki päevi ja palju jooksmist, Reimo jaoks vähem, sest tema pani pool ametit maha. Nimelt mingi hetk oli meil siin ainult üks kokk ja kuna abikokka võtta polnud, sai nõudepesija ametikõrgendust. Kuna nõudepesija ametikoht jäi tühjaks ja kandidaate polnud, paluti Reimol paar õhtut seda tööd teha, kuni järsku oli ta igal õhtul nõudepesus. Kõige hullem oli aga, et nõudepesumasin oli katki ja meie ülemused, maailma suurimad juudid, ei olnud nõus selle parandamisse investeerima, mis tähendas, et kogu restorani ja köögi nõud tuli pesta käsitsi. Mina oleksin kindlasti vaikides edasi kannatanud, aga Reimo ütles ülemusele, et ma olen mees, mitte nõudepesija (haha, mitte nende sõnadega) ja ta kriipsutati nõudepesu graafikust maha. Nüüd ta lahendab siin üle-päeva hotelli it-anomaaliaid ja on õnnelik, et tal on aega oma uut fifat mängida.

Mina seevastu olen see nädal iga päev töötanud, mõni päev isegi kolmes vahetuses. Mul on alati olnud raskusi tööandjale "ei" ütlemisega ja nii ma olen neile kogu aeg vastu tulnud. Kuigi enamus ajast nad ei küsi, kas ma saan töötada, vaid lihtsalt muudavad graafikut. Üks hommik ma ignoreerisin telefoni ja magasin rahulikult edasi, kuni ülemus meie elutoast mu nime hüüdis. Ma saan aru, et sa nad teavad, kus me elame, aga kell pool 9 kellegi koju sisse marssida ei ole minu arust eriti hea tava. Aga mis seal ikka.

Kõige kiirem päev oli meil laupäev, kui toimus Austraalia jalgpalliliiga finaalmäng. Pidu läks käima juba hommikul, mäng ise algas keskpäeval. Baar oli rahvast paksult täis ja kella kolmeks, kui mäng läbi sai ja bänd mängima hakkas, olid kõigil silmad tagurpidi. Mäng ise, millest ma ööd ega mütsi ei jaga, oli ka põnev ja võitis meeskond, kes polnud üldsegi favoriit.

Kell kaks oli köögis söök otsas ja mitte selle pärast, et rahvast nii palju oli, vaid meie koonrid ülemused olid koka tellimusest pool maha kustutanud. Siin pole ühtegi normaalset poodi ka, kust toorainet juurde saaks osta. Riputasime sildi, et vabandage, köök on suletud ja sel päeval keegi meie restoranis söönuks ei saanud. Loo moraal, igas olukorras ei tasu juuti mängida, eriti kui sul on restoran ja käimas on koolivaheaeg ja AFL finaalmäng. Õnneks õlut jätkus ja enamus klientidele sellest piisas.

Kui koolivaheaeg läbi saab, saab ka meie karjäär siin läbi ja kolime autosse tagasi. Isegi natuke kurb on, sest koht ja inimesed on armsaks saanud.