Miami marketta

Ämblikusaaga lõppes sellega, et mürgitasime terve oma korteri ära ja magame öösiti õndsat und. Okei Reimo magab, sest mina olen kaks ööd ainult ämblikke unes näinud. Saime veel kohalikelt sõpradelt pragada, et miks ta ära tapsime, sest teine ju nii tore ämblik, inimesi hammustab, aga ei tapa (saad võibolla ainult oksendada paar päeva) ja sööb kõik teised (mürgisemad) ämblikud ära. Ja muidugi, see mida meie nägime, oli veel väidetavalt väike huntsman (googeldage) ja oodaku me kuni suuremaid näeme. Kohalikele üldse meeldib väga hirmutada kõigega, kuigi enamus neist pole elusees ussi näinud.

Ükspäev käisime Kerli ja Tuulega Miami markettal, mis on igareedene tänavatoidu festival Miami linnaosas, kus pakutakse erinevate kultuuride rahvustoite ja mängib elav muusika. Me kujutasime ette, et see on kuskil rannaäärsel tänaval ja seal on palju food trucke, aga võta näpust, tegelikult toimus üritus kuskil rannast eemal suures angaaris. Sellest hoolimata on õhkkond väga mõnus, muusika ja toidud head. Saime tuttavaks laheda Eesti paari Elina ja Maikiga, kes siin pool maakera juba kuus aastat elanud. Eestlasi on siin üldse uskumatult palju. Peale markettat chillisime Nate-i juures ja seal oli meiega kuus eestlast. Kohalikel oli ka, et misasja, me ei teadnud kuu aega tagasi mitte ühtegi eestlast ja nüüd iga nädal kohtame mõnda. Nad kahtlustavad, et meil on kuri plaan nende riik vallutada, hihiii.

Miami Marketta

Väga imeliku pildikvaliteediga, aga maitsev Mexican food

Beerbong minilaual

Praegu on meil siin korralik torm, tuul möllab, müristab ja välgutab. Laulsime Aldole just Skype-s sünnipäevalaulu (väärikat vananemist sulle!), rääkisin onuga ja korraks tuli koduigatsus ka.

Appi, ämblik x 100000000

Istume meie rõõmsalt elutoas ja järsku jookseb toakaaslane Jasmine kiljudes oma toast välja. Tuppa piiludes said kõik mu õudusunenäod reaalsuseks, ma võtan kõik sõnad tagasi, et "mina niiväga ämblikke ei karda", sest seina peal chillis hiiglaslik ämblik! Pilt on megazuumiga tehtud ja reaalsuses oli see mu peopesa suurune, ilma liialdamata! Ma tegin liiga vara oma "appi, ämblik" postituse, sest selle üleeilne ämblik tundub selle elaja kõrval väike beebi. Ma isegi ei mõelnud seda plätuga tapma hakata, sest see oli niiiiii suur. Mõtlesime selle tolmuimejasse imeda, aga siis ta oli juba läinud..

Kõige hullem ongi see, et ta põgenes! Õnneks ei olnud ta meie magamistoas, aga äkki ta põgenes sinna ja täna öösel magan ma silmad lahti. Koristasime just toast ära kõik ämblikuvõrgud ja homme esimese asjana lähme ämblikumürki ostma (loodan, et selline asi ikka olemas on).

Emmeeeee, tahan koju!!

Okei tegelikult nii hull ka asi ei ole, kõik head asjad kaaluvad ikka jubedad elukad üle, aga kuna farmis on neid kuuldavasti tuhandeid, tuleb lihtsalt harjuda ja oma hirmudest üle saada. Kuigi praegu mul süda ikka veel peksab ja ma ei kujuta küll ette, et ma kunagi nendega harjuda suudaksin.

Meie uus korterikaaslane

EDIT: Ämblik tuli tagasi ja Reimo saatis ta meie kiljete saatel teise ilma. Vähemalt saab täna öösel rahulikult magada.

GoProga suplemas

Ostsime endale eile kohalikult ossilt lõpuks GoPro ja käisime sellega täna lainetes hullamas. Enamus pilte tulid udused, aga küll me veel harjutame. Vähemalt näete millega me siin igapäevaselt tegeleme. Kui Reimo videode monteerimise käppa saab, teeme teile videosid ka.

Põgenen laine eest

Lainekunn Reimo

Naltsi ka: panin täna Gumtree-sse pildiga kuulutuse, et otsin ettekandja/barista tööd ja olen saanud juba kaks kirja. Esimeses küsiti kas ma massaaži (kindlasti õnneliku lõpuga) teen ja teises, et kas ma modelliks tahaksin tulla. Lisaks sain smsi tekstiga "nice pics hon" (eesti k. kenad pildid kullake). Olen küll meelitatud, aga peale pervode kirjade võiks juba mõni asjalik tööpakkumine ka tulla.

Appi, ämblik!

Tulime eile öösel linnast koju ja nägime esikus megasuurt musta ämblikku. No okei, päris megasuur ta ei olnud, aga parajalt jube ja suurem kui Eesti ämblikud. Ma hakkasin kohe kiljuma, et appi, Reimo, tapa ära ta, aga Reimo tõstis käed üles ja ütles, et tema pole kunagi ühtegi ämblikku tapnud ja ei tapa ka!?? Nojah, mis mul muud üle jäi kui haarasin oma plätu ja lataki, ämblik oli kadunud, aga mitte minu plätu alla vaid hoopis põgenenud. Te ei usuks, kui kiire ta oli, aga lõpuks sain ta ikkagi kätte. Ausalt ma ei ole külmavereline elusolendite tapja, aga ma lihtsalt ei oleks öösel magada saanud, teades, ta on siin korteris ja võib mulle voodisse ronida, eriti kuna enamus Austraalia ämblikke on mürgised. Nüüd vaatan alati vetsu minnes kõik nurgad üle.

Aga ämblikusaagale eelnes tore õhtu linnapeal. Käisime Reimo ja Tuulega vaatamas, mida need noored siis teisipäeva õhtul linnas teevad. Vaatepilt oli päris jube, kõik tänavad olid purjus ja narkouimas alaealisi täis. Käisime 21+ pubis piljardit mängimas, sest sinna schoolied sisse ei saanud. Kui kõht läks tühjaks, läksime Tuule tööjuurde Pizzat sööma. Tuulel on lahe türklasest boss Paul, kes oli ülisõbralik ja tegi meile sellise megapizza, kus olid kõikvõimalikud komponendid peal. Ajasime juttu ja Reimo lubas isegi ta ärile uue logo teha. Siis tuli meil hea plaan minna ainsasse kluppi, kus polnud 16+ pidu. Tuulel on VIP kaart ühte klubisse, kus naised saavad tasuta sisse, aga mehed peavad hingehinda maksma. Paul teab aga kõiki siinseid klubide mänedžere, ütles no worries, pani Reimole käe ümber ja nii me klubi poole läksimegi. Turvamees oli juba rõõmsalt nõus meid sisse laskma, kuni nägi Reimo varbavahe plätusid ja selle reegli vastu ei aidanud isegi Pauli head suhted. Kuna me ei tahtnud Reimot üksi koju saata, läksime kõik koju.

Täna käisime kolmekesi Broadbeachi rannas, möllasime lainetes ja shoppasime kohalikus kaubamajas. Aktiivsusmonitor näitab, et täna tuli jälle 20 000 sammu täis, mis on viimasel ajal täiesti tavaline päevanorm, sest me liigume igale poole jalgsi. Käisime Reimoga üksõhtu isegi rannas jooksmas ja kuigi jooksmine on minu kõige vähem lemmikum spordiala, suutsin ma endalegi üllatuseks 4km joosta, sest päikeseloojang oli nii ilus ja mõtlesin kõigele muule kui jooksmisele.

Siin korteris oleme elanud täpselt nädala ja ma olen nii õnnelik, et meil on kodu, sest korterite hinnad tõusevad siin iga päevaga. Eesti tüdruk Kerli on juba kaks nädalat kodu otsinud, aga kuna suve hooaeg kohe algab, on siin mõistliku hinnaga korteri leidmine sama lihtne kui suvel Pärnus. Üks mure meil aga korteriga oli, kuigi laes olev tiivik käib kogu aeg täistuuridel, on meie tuba ebanormaalselt palav, eriti öösel, sest temperatuur väljas alla 22 kraadi ei lange. Täna siis hakkas Reimo vaatama, et mis jama on, et külma õhku ei tule ja avastas, et meie tiivik on talve režiimil, mida iganes see siis ka ei tähendaks. Nüüd oleme "suve režiimil" ja lõpuks on meil õhku!

Aga olge mõnusad, nautige lund ja tehke meie eest ka üks lumememm.

Vihmametsas seiklemas

Eile käisime Shane-i ja Tuulega Springbrooki rahvuspargis. Meie teadsime ainult, et lähme kuskile mägedesse koske vaatama. Sõitsime sinna 990m kõrguse mäe otsa mööda käänulisi teid umbes 45 minutit ja üles jõudes avanes meile uskumatu vaade loodusele ja Purlingbrook kosele. Mägi ise asub keset hiigelsuurt troopilist vihmametsa, kus elavad Austraalia kõige haruldasemad loomad ja linnud. Mäe otsas olles tuli Tuulel aga idee, et võiks matkata läbi vihmametsa kose alla. Mina suur ussikartja korraks küll kõhklesin, aga sellist võimalust, näha Austraalia ühte erilisemat vihmametsa seespoolt, ei saanud kasutamata jätta. Me tulime siia ju mitte ainult töötama ja päikest nautima, vaid ka Austraalia imelist loodust avastama ja ma teadsin, et millalgi pean oma hirmudele vastu astuma.

Kui ma nüüd päris aus olen, siis minu jaoks oli selle matka esimene osa ehk teekond allamäge, täiega hirmus. Loodusesõber Reimo aga üldse ei põdenud ja rahustas mindki. Matkarada oli kitsas ja meie ümber laius tõeline džungel, nagu ma ainult Discoveri pealt näinud olen. Kuna me ei olnud arvestanud, et läheme matkama, olid kõigil plätud jalas ja juba see oli minu jaoks hirmus, sest isegi Eestis ei julge ma rästikute pärast ilma kummikuteta metsas minna.

Me polnud sada meetritki kõndinud, kui ma nägin silmanurgast mingit musta jõledust. Õnneks oli see ainult sisalik, kelle sugulasi nägime iga paarisaja meetri tagant ja kes meid korralikult ehmatasid, kui kiirelt jala eest läbi jooksid. Edaspidi julgesin vaadata ainult enda jalgade ette, sest ma lihtsalt ei tahtnud midagi muud hirmsat näha. Kui me käisime kuu alguses Pärnu Mini Zoos, siis ma leidsin kohe kõik ussid nende peidukatest üles ja Peeter ütles, et mul on erakordselt hea silm nende märkamiseks.

Lõpuks sai see hirmus rada läbi ja jõudsimegi kose jalamile. Kosk ise oli natuke kokku kuivanud, sest siin praegu põud, aga vaatepilt oli sellest hoolimata imeilus. Kui ma endale korralikud põlvedeni kummikud ostan ja vihmaperiood on, siis võiks isegi tagasi minna.

Teekond üles mäe otsa oli emotsionaalselt natuke lihtsam, sest ma polnud veel ühtegi brown snake-i (eesti k. pruunmadu) näinud ja palvetasin mõttes, et ei näe ka. Mäest üles ronimine niiskes vihmametsas võttis meid korralikult läbi ja peale seda jahutasime end rockpool-is ehk väikeses järves keset metsa. Ma tundsin end peale seda matka nii kartmatuna, et isegi ei mõelnud, mis elukad seal tumedas vees elada võiksid.

Kalkun chillis parklas

Vihmamets

Sisalik, mis mind ehmatas

Purlingbrooki kosk

Ettevaatust, koaalad!

Rockpool

Laupäeval algas siin Gold Coastil keskkooli lõpetajate festival Schoolies, mis tähendab, et kõik 17. aastased QLD osariigi õpilased pidutsevad siin. Linn on purjus alaealisi täis, nad on igal pool ja käituvad nagu metslased. See on kindlasti parim aeg nende elus, aga kohalikele käib see pidev röökimine ja laulmine pinda.

Kuna enamus neist on alaealised, on alkoholipoodides kõrgendatud valve ja ukse peal turvamehed. Eile õhtul tahtsime Tuulega veini ostma minna ja Reimo ootas meid paar meetrit eemal. Meilt küsiti uksel dokumenti ja taheti näha ka Reimo oma. Kuna Reimol oli rahakott kodus, siis meid poodi ei lastud!? See oli nii naeruväärne, sest me oleme 24-25, Reimo nägi välja vanem kui see turvamees ja ta isegi ei tahtnud meiega poodi tulla, aga "reeglid on reeglid". Vaene Reimo pidi koju dokumendi järele jooksma, et tüdrukud veini saaks juua.

Tähelepanekud igapäevaelust

Hello mates,

Inglise keel tuleb iga päevaga üha paremini. Räägime juba julgemalt ja aussie aksent ei kõla kõrvale enam nii võõralt. Kuigi kui Nate juures BBQ oli ja kohalikud omavahel kiiresti rääkisid, siis pidime küll täiega keskenduma, et nende jutust aru saada ja kaasa ei jõudnud midagi rääkida. Kohalik släng on siin lahe, näiteks varbavahe plätude kohta ütlevad kohalikud thongs (eesti k. tangad), "Hello/Cheers mate!" öeldakse nii meestele kui naistele ja nende lemmik väljend on "no worries" (eesti k. ära muretse). Vahel tabame end inglise keeles mõtlemast ja Reimo ütles, et eile öösel ma isegi sonisin inglise keeles.

Siine toidukultuur erineb meie omast päris palju. Iga teine söögikoht linnas pakub rämpstoitu ja nii liha, kana kui kala kõrval serveeritakse friikartuleid (kui veab, ka salatit). Peale tavaliste restoranide ja kohvikute on siin iga nurga peal kiirtoidurestoranid McDonalds, Subway, KFC, Hungry Jack (kohalik Burger King), Red Rooster jpm ning palju aasia restorane. Linnapildis näeb siin üldse väga palju asiaate, kes on siia parema elu peale emigreerunud. Aasia naised pakuvad siin iluteenuseid ning õnneliku lõpuga massaaže (prostitutsioon on muide Austraalias legaalne).

Toidupoes käimine on alati aeganõudev ettevõtmine, sest asju üles leida on väga raske. Peale selle on seal alati ülikülm. Tarbimiskultuur on siin ameerikalik. Piima ja mahla müüakse suurtes kanistrites, Coca-Cola on odavam kui vesi ja kõik on hulgi või hiigelpakis (täiesti normaalne on siin osta korraga kilo võid) ostes odavam. Alkoholi toidupoodides ei müüda, selle jaoks on eraldi väikesed poed. Meeletult palju on siin ka igasugu suhkurt ja transrasvu täis maiustusi. Krõpsud on siin kallid ja neid söömas pole me veel kedagi näinud, aga väga populaane snäkk on siin soolaküpsised dipikastmega, viimast on siin kümnetes erinevates maitsetes.

Küpsised ja dipikaste

Eile käisime Gold Coasti suurimas kaubamajas, mis oli sama suur kui viis meie Ülemistet. Igal pool olid jõulukaunistused, ehitud kuused ja mängis jõulumuusika. Jõulutunnet aga ei tekkinud ning kardame, et ei teki ka, sest mis jõulud need 30 soojakraadi ja lumeta on.

Linnas paigaldatakse jõulukaunistusi

Meie kohvrisaaga sai ka õnneliku lõpu. Kuigi Reimo kohver jõudis enamvähem tervelt kohale, oli minu oma täiesti ribadeks ja olin valmis juba Tuulelt kolimiseks kohvrit laenama. Shane-i keldrikorrusel aga on selline eraldi koht, kuhu inimesed jätavad asju, mida nad enam ei kasuta. Tuule leidis sealt ükspäev näiteks korraliku rula. Me kõndisime täiesti juhuslikult kolimispäeva hommikul sealt mööda ja mida me näeme, suur kohver seisab nurgas. Kusjuures täiesti korralik ja kvaliteetne. Võtsime selle endale ja viisime minu oma sinna asemele.

Kohvri ratas

Kodu otsingud

Viimased kolm päeva oleme aktiivselt kodu otsinud, iga minuti tagant gumtree ja flatmates portaale refreshinud ning kümneid kilomeetreid maha kõndinud.

Kokku käisime vaatamas umbes kümmet tuba erinevates majades ja korterites. Kõige esimeses korteris, mida vaatamas käisime, elasid kaks üliräpast Tšiili tüüpi. Korter oli väike ja must, potensiaalsed korterikaaslased inglise keelt ei rääkinud ning nägid välja nagu narkodiilerid. Räpasuse auhinna saavad aga kaks korea tüdrukut, sest me pole kunagi nii jubedat tuba näinud. Väidetavalt palus majaomanik, armas Ukraina naisterahvas, neil toa korda teha, aga tundub, et keelebarjäär jäi ette. Võibolla meile oleks see tuba isegi meeldinud, aga seda me ei saanudki teada, sest see oli nii sassis ja segamini, et ei andnud meile ruumist mittemingisugust ettekujutust. Põgenesime sealt kiirelt.

Teisipäeva õhtuks jäi meil sõelale kaks tuba, mõlema suur "aga" oli see, et sisse oleks saanud kolida alles nädala pärast. Esimeses majas oli hiiiiglaslik mangopuu ja me oleks juba selle pärast toa võtnud, et saaks terve suvi värskeid mangosid süüa, yummi. Seal elas ka suur üliarmas koer Thor ja see oli üldse selline mõnusa õhkkonnaga hipi stiilis maja, mis meile väga meeldis. Teine maja oli suurem, seal oli bassein, sidruni- ja laimipuud ning tuba oli korralik, aga seal elas palju noori erinevatest riikidest, enamasti aasiast.

Kodupoole tagasi jalutades ja mõlemaid variante kaaludes saime aga SMSi (sms siin põhiline suhtlemisviis, helistada keegi ei viitsi) ühelt naiselt, et võime tulla tuba vaatama. Me ei mäletanud isegi täpselt, milline tuba see oli, sest me olime saatnud kümneid SMSe ja kuulutust me ka üles ei leidnud, aga otsustasime ikka vaatama minna. Korter oli armas, kesklinnas, rannast 200m, basseini ja rõduga ning mis põhiline, me saime järgmine päev sisse kolida.

Eile allkirjastasime üürilepingu ja siin me nüüd elamegi. Peale meie elab siin veel üks armas Kanada üliõpilane, kes on vaikne ja enamus ajast oma toas. Maksame oma kodu eest küll Eesti mõistes hingehinda (280AUD = 187EUR/nädal), aga siin ongi elu kallis ja üürihinnad kõrged.

Mõned telefoniga tehtud pildid meie korterist:

Vaade rõdult

Bassu

Elutuba

Köök

Magamistuba oma koduse voodipesuga
  

 Meie kodu kaardil

Kodu otsimise kõrvalt uudistame vaikselt ka linna ja iga päevaga on kõik juba loogilisem. Meil on juba oma kindlad kohad kus süüa, 1 dollari eest Lattet juua ja soodsalt toitu osta (poes läheb meil muidugi alati ülikaua aega, sest me ei leia mitte midagi üles). Teisipäeval käisime Tuulega tema sõbra Nate-i juures kaarte mängimas ja eile oli tema juurest BBQ, kus oli veel üks Eesti tüdruk. Austraallased naljatasid, et eestlased hakkavad vaikselt üle võtma seda kohta. Kohalikud on siin ülisõbralikud ja kõik, kellega tuttavaks saanud oleme, väga lahedad inimesed.

Eile käisime ka esimest korda siin kohalikus rannas ujumas. Põlvini vees olid juba sellised lained, et me sügavamale ei jõudnudki. Laine tuleb sul üle pea, keerled natuke selle sees nagu pesumasinas ja oled jälle kaldal. Vesi oli 23 kraadi ja ülimõnus, ujumisest on asi siin küll kaugel, sest lained teevad selle võimatuks. Vees olla ka väga kaua ei viitsi, sest see on nii soolane ja lainetes kukerpallitamine on päris väsitav.

Praegu on väljas juba 30 kraadi ja me oleme kodus päikese eest peidus, sest saime eile juba tunni ajaga päikesepõletuse. Kuigi tahaks iga päev rannas olla, on päike siin halastamatu. Peame endale pidevalt meelde tuletama, et see ei ole nädalane reis Egiptusesse, kus on eesmärk seitsme päevaga pruuniks saada.

Rannaenekas

Sisalik Nate-i rõdul

Linnas tasub hoopis haisid karta

Reimo kohver jõudis ühes tükis kohale! Lennufirma tõi selle meile koju ära ja rõõm on kirjeldamatu, sest enamus vajalikke asju nagu adepterid ja päikesekreemid olid seal. Nüüd on meil kõik eluks vajalik, peale kodu, olemas.

Kodu leidmisega on nii, et me oleme nüüd siin Shane-i juures natuke ära hellitatud ja kui enne vaatasime kortereid igasse piirkonda, siis nüüd vaatame ainult siia Surfers Paradise-i ranna äärde. Homme peaksime siit välja kolima, aga Shane on nii tore ja ütles, et kui me tõesti midagi ei leia, võime siia veel kaheks ööks jääda, kuigi siia kolis ka üks Kanada tüdruk Sydney. Me ei taha aga tema külalislahkust kuritarvitada ja kui homme ideaalset kodu ei leia, kolime arvatavasti kuskile ajutiselt. Mõned korterid on meil siiski silmapiiril, hoidke pöialt. Tööd me veel aktiivselt ei otsi, tahaks enne natuke sisse elada ja puhata.

Täna sõidutas Shane meid ja Tuulet Byron Bay-sse, mis asub Austraalia kõige idapoolsemas tipus. See on väike linn, kus on palju hipstereid ja imeilusad rannad. Ilmaga meil kahjuks ei vedanud, sest kuigi oli soe, oli ilm pilvine ja saime ka vihma. Meid karastunud põhjamaalasi see aga ei heidutanud, sest meil oli kindel eesmärk teha ära oma esimene ujumine ookeanis, mida me ka tegime. Vesi oli soe, aga ülisoolane ja lained suured. Alguses läksime ühte inimtühja valge liivaga randa, kus olid hiiglaslikud lained, mis mul kohe silmad särama lõid, aga Shane ei soovitanud seal ujuma minna, sest see oli valveta rand ja alles eelmisel nädalal toimus seal piirkonnas hairünnak. Haisid on siin väidetavalt palju ja päris tihti jääb keegi nende hammaste vahele. Isegi siin Gold Coasti linna jõgedes pidid olema mingid minihaid, kes pimedas inimesi näksata armastavad. Aga ärge muretsege, siin Gold Coastil on haivõrgud ja pidevalt tiirlevad ranna kohal kopterid, kes haisid otsivad. Pimedas lihtsalt ei tasu ujuma minna, kui ei taha oma jäsemetest ilma jääda.

Reimo Brisbane-i kesklinnas suplemas

Southbank

Esimest korda ookeanis

Oma toreda host-i Shane-ga Byron Bays

Rand, kus me ujuda ei julgenud

Vaade meie praeguse kodu rõdult

Jõudsime lõpuks kullarannikule

Täna jätsime Brisbane-ga hüvasti ja sõitsime Gold Coastile.

Enne minekut käisime veel Southbankil, mis on põhimõtteliselt keset linna ehitatud tehisrand. Kuigi Brisbane asub ookeni ääres, ei ole tal ilusaid randu ja seetõttu ehitas valitsus pilvelõhkujate keskele väikese rannakese, kus on kaks suurt basseini. Me jõudsime sinna kell 8 hommikul ja kuigi me ei plaaninud ujuma minna, oli võimalus liiga ahvatlev ning alustasimegi oma päeva värskendava suplusega. Ma võiksin iga päev nii oma päeva alustada, sest hommikul kell 8 oli väljas juba 25 kraadi ja vesi oli umbes 23 kraadi.

Southbank*

13 ja reede andis meilgi tunda, mu armas kohver läks katki :( See sai kõvasti siiasõidul kannatada, aga täna kukkus üks ratas alt ära. Mul on niiii kahju, sest see kohver oli nii ilus ja ma sain palju kiidusõnu emme joonistatud ilusate rukkilillede kohta. Loodetavasti jõuab Reimo kohver tervena kullarannikule. Kõige naljakam oli muidugi see, et ratas kukkus lõplikult alt ära umbes kilomeeter enne meie ööbimiskohta ja me lihtsalt lohistasime seda mööda asfaldi, see tegi ebareaalset häält, kõik inimesed vaatasid ja naersid meie üle kui me mööda läksime.

Aga Gold Coast on kirjeldamatu. Siia jõudes me lihtsalt vaatasime tund aega ookeani ja homme läheme esimese asjaga ujuma. Veel uskumatum on koht, kus me tänasest kolm ööd coutchsurfime. Ma ei teadnud meie hostist rohkem kui, et ta nimi on Shane, ta on palju reisinud ja elab ranna lähedal. Täna ootas meid tema juures lisaks soojale vastuvõtule imearmas tuba suure voodi ja oma vannitoaga, kus me lõpuks saame end korralikult välja magada. Peale selle elab Shane-ga Eesti tüdruk Tuule, kellega koos me ka linnapeal ja söömas käisime. Ja see maja, kus nad elavad.. meil pole sõnu.. siin on kaks soojendusega basseini, saun, mullivann, tenniseväljak, grillimisala, pinksilaud ja uskumatu vaade. Homme näitan pilte ka. Me ei suuda siiani uskuda, kuidas meil niimoodi majutusega vedas. Loodame, et esmaspäevaks on meil siin ka oma kodu, kui mitte basseini ja tenniseväljakuga, siis vähemalt rannale lähedal.

Cold Coast ja surfarite paradiis*

*Pildid võtsin seekord google-st, sest Reimo arvutil on aku tühi (adapterid on tema kadunud kohvris) ja tahvlisse ei saa pilte laadida.

Brisbane

Head uudised on, et Reimo kohver on leitud. Halb uudis on, et see on alles Pariisis ja tõenäoliselt jõuab meieni alles paari päeva pärast.

Oleme hetkel oma coutchsurfing host Steve´i juures. Jõudsime siia eile õhtul ja koos meiega "surfab" siin ka Norra tüdruk Julie. Steve rääkis meile palju Austraaliast ja Brisbane-st ning täna käisime tema autoga linnatuuril. Uskumatu kui suur ja ilus on Brisbane, aga meie jaoks on see elamiseks veits liiga suur, siin elab umbes neli miljonit inimest, aga mis peamine, siin pole ilusaid randu. Linnal on väga mõnus vibe, igal pool kus me käisime, inimesed grillisid ja chillisid. Steve viis meid Kangaroo Ponti, kus avaneb imeilus vaade linna pilvelõhkujatele ja Coot-Tha mäele, kus oli veel ilusam vaade kogu linnale.

Tänase päeva magasime me lihtsalt maha. Ärkasime korraks kell 7 hommikul, sõime ja läksime uuesti magama. See ajavahe on kohutav, me ikka veel kõigume ja kogu aeg on uni. Ärkasime umbes viie ajal õhtul ja tegime Reimoga "perele" õhtusöögiks kodumaist guljašši.

Homme sõidame Gold Coastile ehk Austraalia kullarannikule ja sealt juba uued muljed.

Me nüüd jälle magama. Head ööd!

Mõned pildid Brisbane-st:

Kesklinna park ja vaade jõele

Loodus ja puud on siin imeilusad

Vaade kesklinnale

Vaade väikesele osale Brisbane-st

Esimene kohtumine Austraalia politseiga

Seiklused alaku! Me ei jõudnud veel 10 minutitki Austraalia pinnal olla kui meile kutsuti politsei.

Enne Brisbane jõudmist oli meil Cairnsis vahepeatus, kus kõik korraks lennukist välja aeti ja kus pidime läbima ka käsipagasi kontrolli. Lennukis veel hoiatati, et kõik toiduained, vee jms peab ära viskama, mida me ka seadusekuulekalt tegime. Mina sain kiiresti kontrollist läbi, Reimo kotti uuriti aga kaks korda ja kahtlaselt kaua ning sealt leiti..nuga.

Loomulikult mitte suur pussnuga vaid kunagi Hiinast tellitud krediitkaart-nuga, mis tal ammusest ajast rahakoti vahele jäänud oli. Aga see väike nuga tekitas palju pahandust. Meile öeldi, et peame ootama politseid, kui kaua, ei tea. Kuna meie järgmine lend läks poole tunni pärast, oli ootamine päris ärev. Midagi muud meile ei öeldud ja mul oli juba nutt kurgus. Kui kohale ilmusid kolm mundris politseinikku, hakkasid mul krokodillipisarad voolama. Õnneks olid politseinikud ülisõbralikud, üks hakkas mind kohe lohutama ja nalja tegema. Rääkis, et on Soomes käinud, soovitas Gold Coastil ägedaid kohti ja andis mulle loa Reimole peksa anda kui oleme Brisbane jõudnud. Ma samal ajal piilusin ärevalt kogu aeg mis Reimoga tehakse.

Sellisest väikesest noast palju pahandust

Reimot küsitlenud politseinik oli ka tore ja 96. aastal isegi Eestis käinud, aga hirmutas ikka korralikult, et kui ta oleks kohalik siis oleks kohe suured jamad kaelas. Reimo pidi täitma pabereid, et loovutab neile oma noa ja pääses õnneks vaid hoiatusega. Meie mõlema andmed pandi kirja ja loodetavasti meil rohkem sekeldusi ei tule, eriti sellise lolluse pärast.

Ma sõnusin varasemalt vist ära, et meil on kõik asjaajamised libedalt läinud. Peale seda politsei saagat Brisbane-i jõudes avastasime, et Reimo kohver jäi (vist) Hong Kongi, mis meil korraks motivatsiooni maha tõmbas, aga oleme positiivsed ja loodetavasti jõuab see homme kohale.

Aga ärge muretsege, me oleme lõpuks kohal ja nüüd on meil juhtunu pärast nalja nabani. Lebotame praegu pargis palmi all, päike paistab ja inimesed niiii sõbralikud.

Peaaegu kohal

來自中國的問候 ehk Tervitused Hiinast! Oleme väsinult, aga õnnelikena jõudnud Hong Kongi.

Meie trip sai alguse esmaspäeva hommikul Tallinna sadamast, kuhu meid tulid ära saatma pere ja sõbrad. Pisaraid oli õnneks vähem kui kartsime ja kuidagi hea tunne oli sees. Sõit Kalevipoegadega Soome oli sündmustevaene ja läks kiirelt. Helsingis oli meil vastas tuttav, kes meid lennujaama sõidutas. Oma neljatunnise ooteaja sisustasime peamiselt ninapidi telefonis olles. Oleks me teinud rohkem kodutööd, oleks me pikutanud neli tundi ülimõnusates kapslites, millest saime teada alles Pariisi lennujaamas ühelt toredalt eestlannalt. Oma viimased eurod kulutasime 2 eur maksvale veele, 1 eur maksvale banaanile ja 7 euri maksvale võileivale.
Finnaair lennutas meid kiirelt Pariisi, kus Skaipisime kiirelt, vaatasime suud ammuli hiiglaslikke lennukeid ja jooksime juba järgmisele lennule. Lennujaam oli mega suur (maailmas suuruselt viies) ja oma väravani sõitsime bussiga umbes sama kaua kui Paikuselt bussiga linna. Meie lennuk oli ka päris suur ja pilgeni asiaate täis. Valgenahalisi oli peale meie vaid mõni üksik. Saime oma esimese kultuurišoki, sest nad olid nii lärmakad ja neid oli niiii palju. Kaks hiina tädi läksid omavahel isegi peaaegu pagasi ruumi pärast kaklema.

Meie lend Hong Kongi kestis üle 11 tunni ja oli suhteliselt piinarikas. Positiivne oli, et jalaruumi oli korralikult, söögid olid maitsvad (õhtusöögiks saime isegi jäätist, yummi) ja saime vaadata filme. Tekid, padjad, kõrvaklapid ja muud mugavused olid kõik olemas, aga proovi sa püstasendis sügavasse unne jääda. Jalad läksid krampi ja tagumik suri ära. Nii me siis vahelduva eduga magasime 3-4 tundi, vaatasime filme ja venitasime end aegajalt vahekäigus.

Pariis - Hong-Kong lennu menüü

Meie "lühike" reis Hong Kongi

Lendasime natuke ajast ette ja jõudsime siia kohaliku aja järgi kell 3 päeval, teil oli siis kell alles 9 hommikul. Me oleme siin nüüd neli tundi unistena kõikunud nagu merehaiged, sest see "lainetus" ei taha kuidagi ära minna. Hong Kongi lennujaam iseenesest äge ja ehitatud betoonist tehissaarele, aga samuti hiiglaslik ning jõudsime sellest läbi käia vast kolmandiku. Magasime siin tooli peal tunnikese, sõime halba hiina toitu ja nüüd läheme tunni pärast viimasele lennule, mis meid lõpuks Austraaliasse viib. Tahaks siit juba ära, sest kuigi väljas on 25 kraadi, on siseruumides külm ja siin on tuhandeid asiaate, kellest pooled kannavad respiraatoreid. Nad vist kardavad meeletult baktereid, ka lennukis olid paljud "maskidega". Kui riiki sisenesime, kraadis üks turvamees mind. Ju ma näen unisena haiglasem välja kui Reimo. Naljakas oli ka see, et iga kord kui lennukis vett küsisime, saime sooja vett ja siin avastasime, et igal pool pakutaksegi sooja vett. Eeldame, et äkki see on nende jaoks puhtam kui külm vesi?

Hong Kongi lennujaam

Kuum joogivesi

Kahtlane hiina toit

Brisbane-i peaksime me maanduma Eesti aja järgi kell 2 öösel ja siis saame jagada juba esimesi muljeid kängurumaalt.

Olge hoitud!