Vihmametsas seiklemas

Eile käisime Shane-i ja Tuulega Springbrooki rahvuspargis. Meie teadsime ainult, et lähme kuskile mägedesse koske vaatama. Sõitsime sinna 990m kõrguse mäe otsa mööda käänulisi teid umbes 45 minutit ja üles jõudes avanes meile uskumatu vaade loodusele ja Purlingbrook kosele. Mägi ise asub keset hiigelsuurt troopilist vihmametsa, kus elavad Austraalia kõige haruldasemad loomad ja linnud. Mäe otsas olles tuli Tuulel aga idee, et võiks matkata läbi vihmametsa kose alla. Mina suur ussikartja korraks küll kõhklesin, aga sellist võimalust, näha Austraalia ühte erilisemat vihmametsa seespoolt, ei saanud kasutamata jätta. Me tulime siia ju mitte ainult töötama ja päikest nautima, vaid ka Austraalia imelist loodust avastama ja ma teadsin, et millalgi pean oma hirmudele vastu astuma.

Kui ma nüüd päris aus olen, siis minu jaoks oli selle matka esimene osa ehk teekond allamäge, täiega hirmus. Loodusesõber Reimo aga üldse ei põdenud ja rahustas mindki. Matkarada oli kitsas ja meie ümber laius tõeline džungel, nagu ma ainult Discoveri pealt näinud olen. Kuna me ei olnud arvestanud, et läheme matkama, olid kõigil plätud jalas ja juba see oli minu jaoks hirmus, sest isegi Eestis ei julge ma rästikute pärast ilma kummikuteta metsas minna.

Me polnud sada meetritki kõndinud, kui ma nägin silmanurgast mingit musta jõledust. Õnneks oli see ainult sisalik, kelle sugulasi nägime iga paarisaja meetri tagant ja kes meid korralikult ehmatasid, kui kiirelt jala eest läbi jooksid. Edaspidi julgesin vaadata ainult enda jalgade ette, sest ma lihtsalt ei tahtnud midagi muud hirmsat näha. Kui me käisime kuu alguses Pärnu Mini Zoos, siis ma leidsin kohe kõik ussid nende peidukatest üles ja Peeter ütles, et mul on erakordselt hea silm nende märkamiseks.

Lõpuks sai see hirmus rada läbi ja jõudsimegi kose jalamile. Kosk ise oli natuke kokku kuivanud, sest siin praegu põud, aga vaatepilt oli sellest hoolimata imeilus. Kui ma endale korralikud põlvedeni kummikud ostan ja vihmaperiood on, siis võiks isegi tagasi minna.

Teekond üles mäe otsa oli emotsionaalselt natuke lihtsam, sest ma polnud veel ühtegi brown snake-i (eesti k. pruunmadu) näinud ja palvetasin mõttes, et ei näe ka. Mäest üles ronimine niiskes vihmametsas võttis meid korralikult läbi ja peale seda jahutasime end rockpool-is ehk väikeses järves keset metsa. Ma tundsin end peale seda matka nii kartmatuna, et isegi ei mõelnud, mis elukad seal tumedas vees elada võiksid.

Kalkun chillis parklas

Vihmamets

Sisalik, mis mind ehmatas

Purlingbrooki kosk

Ettevaatust, koaalad!

Rockpool

Laupäeval algas siin Gold Coastil keskkooli lõpetajate festival Schoolies, mis tähendab, et kõik 17. aastased QLD osariigi õpilased pidutsevad siin. Linn on purjus alaealisi täis, nad on igal pool ja käituvad nagu metslased. See on kindlasti parim aeg nende elus, aga kohalikele käib see pidev röökimine ja laulmine pinda.

Kuna enamus neist on alaealised, on alkoholipoodides kõrgendatud valve ja ukse peal turvamehed. Eile õhtul tahtsime Tuulega veini ostma minna ja Reimo ootas meid paar meetrit eemal. Meilt küsiti uksel dokumenti ja taheti näha ka Reimo oma. Kuna Reimol oli rahakott kodus, siis meid poodi ei lastud!? See oli nii naeruväärne, sest me oleme 24-25, Reimo nägi välja vanem kui see turvamees ja ta isegi ei tahtnud meiega poodi tulla, aga "reeglid on reeglid". Vaene Reimo pidi koju dokumendi järele jooksma, et tüdrukud veini saaks juua.