Appi, ämblik!

Tulime eile öösel linnast koju ja nägime esikus megasuurt musta ämblikku. No okei, päris megasuur ta ei olnud, aga parajalt jube ja suurem kui Eesti ämblikud. Ma hakkasin kohe kiljuma, et appi, Reimo, tapa ära ta, aga Reimo tõstis käed üles ja ütles, et tema pole kunagi ühtegi ämblikku tapnud ja ei tapa ka!?? Nojah, mis mul muud üle jäi kui haarasin oma plätu ja lataki, ämblik oli kadunud, aga mitte minu plätu alla vaid hoopis põgenenud. Te ei usuks, kui kiire ta oli, aga lõpuks sain ta ikkagi kätte. Ausalt ma ei ole külmavereline elusolendite tapja, aga ma lihtsalt ei oleks öösel magada saanud, teades, ta on siin korteris ja võib mulle voodisse ronida, eriti kuna enamus Austraalia ämblikke on mürgised. Nüüd vaatan alati vetsu minnes kõik nurgad üle.

Aga ämblikusaagale eelnes tore õhtu linnapeal. Käisime Reimo ja Tuulega vaatamas, mida need noored siis teisipäeva õhtul linnas teevad. Vaatepilt oli päris jube, kõik tänavad olid purjus ja narkouimas alaealisi täis. Käisime 21+ pubis piljardit mängimas, sest sinna schoolied sisse ei saanud. Kui kõht läks tühjaks, läksime Tuule tööjuurde Pizzat sööma. Tuulel on lahe türklasest boss Paul, kes oli ülisõbralik ja tegi meile sellise megapizza, kus olid kõikvõimalikud komponendid peal. Ajasime juttu ja Reimo lubas isegi ta ärile uue logo teha. Siis tuli meil hea plaan minna ainsasse kluppi, kus polnud 16+ pidu. Tuulel on VIP kaart ühte klubisse, kus naised saavad tasuta sisse, aga mehed peavad hingehinda maksma. Paul teab aga kõiki siinseid klubide mänedžere, ütles no worries, pani Reimole käe ümber ja nii me klubi poole läksimegi. Turvamees oli juba rõõmsalt nõus meid sisse laskma, kuni nägi Reimo varbavahe plätusid ja selle reegli vastu ei aidanud isegi Pauli head suhted. Kuna me ei tahtnud Reimot üksi koju saata, läksime kõik koju.

Täna käisime kolmekesi Broadbeachi rannas, möllasime lainetes ja shoppasime kohalikus kaubamajas. Aktiivsusmonitor näitab, et täna tuli jälle 20 000 sammu täis, mis on viimasel ajal täiesti tavaline päevanorm, sest me liigume igale poole jalgsi. Käisime Reimoga üksõhtu isegi rannas jooksmas ja kuigi jooksmine on minu kõige vähem lemmikum spordiala, suutsin ma endalegi üllatuseks 4km joosta, sest päikeseloojang oli nii ilus ja mõtlesin kõigele muule kui jooksmisele.

Siin korteris oleme elanud täpselt nädala ja ma olen nii õnnelik, et meil on kodu, sest korterite hinnad tõusevad siin iga päevaga. Eesti tüdruk Kerli on juba kaks nädalat kodu otsinud, aga kuna suve hooaeg kohe algab, on siin mõistliku hinnaga korteri leidmine sama lihtne kui suvel Pärnus. Üks mure meil aga korteriga oli, kuigi laes olev tiivik käib kogu aeg täistuuridel, on meie tuba ebanormaalselt palav, eriti öösel, sest temperatuur väljas alla 22 kraadi ei lange. Täna siis hakkas Reimo vaatama, et mis jama on, et külma õhku ei tule ja avastas, et meie tiivik on talve režiimil, mida iganes see siis ka ei tähendaks. Nüüd oleme "suve režiimil" ja lõpuks on meil õhku!

Aga olge mõnusad, nautige lund ja tehke meie eest ka üks lumememm.