Reedel oli mul Räämal viimane ja üliemotsionaalne tööpäev. Üllatusena oli terve kool kogunenud mind ära saatma. Kui selle hetkeni olin olnud vapper, siis seal 400 õpilase ja õpetaja ees seistes ma enam pisaraid tagasi hoida ei suutnud. Sain suure grupikalli ja palju ilusaid sõnu teele kaasa. Uskumatu, kui südamesse on kogu Rääma kooli pere mulle selle kahe aastaga pugenud. Kool tegi mulle ja Reimole üliägeda kingituse: Austraalia madude, krokodillide ja ämblike erakoolitus Pärnu Minizoos, mida pikisilmi juba ootame. Peale selle sain mälestuseks isetehtud raamatu, kuhu kõik olid kirjutanud imearmsad ridu. Maris tegi mulle ka korraliku
nutuvideo minu kahest aastast Räämal.
Ka õpetajad saatsid mu ära soojade kallistuste ja lahedate kingitustega. Sain muuhulgas kaasavõtmiseks vürtsikilusid, musta leiba ja Eesti šokolaadi. Armsaim kingitus oli mu emakeele õpetajalt, kes oli kuskilt välja kaevanud mu 7. klassis kirjutatud jutukese.
Iga lahkumine on kurb, aga ma olen ääretult tänulik selle kahe aasta eest, mis on mulle nii palju õpetanud. Noortega töötamine on olnud parim asi mu elus, iga päev oli täis naeru ja rõõmu. Üks peatükk mu elus on nüüd läbi, aga ootan pikisilmi uut. Ja kes teab, 2007. aastal Rääma kooli lõpetades poleks ma elus ette kujutanud, et kunagi sinna tööle satun, võib-olla viib mind elu veel kunagi Räämale tagasi.
 |
| Parimad | | | |
|
Õhtul olime Reimoga asju pakkides ahastuse äärel, sest kola oli lihtsalt niii palju. Lõpuks saime asjad kastidesse pakitud ja laupäeval andsime oma armsa Pärnu korteri ära. Praegu oleme kodutud ja elame oma kahe kohvri otsas Reimo vanemate juures. Kolmapäeval läheme Pärnusse, et pidada lahkumispeod pere ja sõpradega.
