Istume meie rõõmsalt elutoas ja järsku jookseb toakaaslane Jasmine kiljudes oma toast välja. Tuppa piiludes said kõik mu õudusunenäod reaalsuseks, ma võtan kõik sõnad tagasi, et "mina niiväga ämblikke ei karda", sest seina peal chillis hiiglaslik ämblik! Pilt on megazuumiga tehtud ja reaalsuses oli see mu peopesa suurune, ilma liialdamata! Ma tegin liiga vara oma "appi, ämblik" postituse, sest selle üleeilne ämblik tundub selle elaja kõrval väike beebi. Ma isegi ei mõelnud seda plätuga tapma hakata, sest see oli niiiiii suur. Mõtlesime selle tolmuimejasse imeda, aga siis ta oli juba läinud..
Kõige hullem ongi see, et ta põgenes! Õnneks ei olnud ta meie magamistoas, aga äkki ta põgenes sinna ja täna öösel magan ma silmad lahti. Koristasime just toast ära kõik ämblikuvõrgud ja homme esimese asjana lähme ämblikumürki ostma (loodan, et selline asi ikka olemas on).
Emmeeeee, tahan koju!!
Okei tegelikult nii hull ka asi ei ole, kõik head asjad kaaluvad ikka jubedad elukad üle, aga kuna farmis on neid kuuldavasti tuhandeid, tuleb lihtsalt harjuda ja oma hirmudest üle saada. Kuigi praegu mul süda ikka veel peksab ja ma ei kujuta küll ette, et ma kunagi nendega harjuda suudaksin.
 |
| Meie uus korterikaaslane |
EDIT: Ämblik tuli tagasi ja Reimo saatis ta meie kiljete saatel teise ilma. Vähemalt saab täna öösel rahulikult magada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar