Mis hulluga me koos elame?

Peaaegu neli nädalat oleme praeguses korteris elanud ja alles nüüd saime aru, et meie korterikaaslane ei ole ikka päris normaalne.

Meie korterikaaslane on 20ndates india juurtega Kanada tüdruk, kes õpib kohalikus ülikoolis õigust. Me näeme teda väga harva, sest enamasti on ta oma toas või koolis. Umbes kaks nädalat tagasi ajasime temaga rõdul juttu ja ta tundus täiesti normaalne. Ta ütles meile nii muuseas, et on alkohoolik, aga ma arvasin, et ta teeb nalja.

Ei teinud vist.

Ühel hommikul umbes kümne ajal sõime rahulikult elutoas hommikusööki, Jasmine tuli toast välja, rääkis mingit segast juttu, võttis külmkapist pudeli likööri ja läks oma tuppa tagasi. Kell 10 hommikul!

Ärkasime ühel ööl selle peale üles, et ta rääkis kellegagi väga valjuhäälselt Skype-s. Ta räägib nagu gängster ja "yo nigga" on ta lemmik väljend. Tookord saime esimest korda aru, et tal on mingi väga suur teema rassismiga.

Eelmine nädal küsis ta, kas saame talle teene teha ja temaga haiglasse kaasa tulla, sest ta ei taha õiguse eksameid teha ja selleks ta valetab koolile ja haiglale, et ta minestas, lõi pea ära ning meie leidsime ta meeltesegaduses. Üritasime sellest kuidagi ära viilida, ma pakkusin, et ta kutsuks endale parem kiirabi, aga kuna ta aitas meid selle võtmejamaga, tundsime, et oleme teene võlgu ja käisimegi temaga kohalikus haiglas. Viisime ta traumapunkti ja tulime ära. Kui alguses kaheldi tema jutus, et kuidas ta üksi siia haiglasse tuli kui ta nii haige on, siis teine arst oli näinud, et ta kaks "sõpra" tõid ta siia ja ta saigi oma tõendi.

Pühapäeva hommikul oli tal külmkapis kaheliitrine 22 kraadine õunavein ja kui me õhtul koju tulime, oli see peaaegu otsas ning Jasmine ülipurjus. Kuna me tegime köögis süüa, ei saanud ta eest põgeneda ka. Ta ajas eriti lolli juttu, küsis kas kõik indialased on meie riigis nõudepesijad, kas me oleme üldse oma elus mõnda mustanahalist näinud ja kas me oleme rassistid. Siis vahepeal tahtis ta Reimoga tantsida ja meile Serbia keeles laulda? Kui ma keeldusin viisakalt temaga klubisse minemast, teatas ta, et me oleme väga igavad.

Kui ma olin juba väga närvis kogu sellest nõmedast vestlusest, küsisin talt vastu, et miks ta üldse siin on kui ta Austraaliat ja õigust nii väga vihkab. Selle küsimuse peale hakkas ta nutma ja rääkis, et on siin oma vanemate pärast, sest tema kohus on hoolitseda kogu oma pere eest. Tal pole siin ühtegi sõpra ja ta pole oma poissi aasta aega näinud. Mul oli temast nii kahju, sest ta tundus nii õnnetu ja kui ma peaks üksi võõras riigis mingit nõmedat eriala õppima, jooks ma ka võibolla iga päev.

Sain ta lõpuks magama ja peale seda õhtut ei näinud me teda kaks päeva. Me olime juba natuke mures, et äkki tegi suures masenduses endaga midagi kuni ta mulle helistas ja küsis, mis pühapäeva õhtul juhtus, sest ta ei mäleta midagi. Rääkisin talle siis kõik ära ja tundus, et ta tahab häbist maa alla vajuda. Kui koju läksime, vabandas ta miljon korda ja lubas joomise maha jätta, sest ta oli samal õhtul veel väga paljusid oma sõpru solvanud.

Elame, näeme.