Neli päeva ja 1500 kilomeetrit hiljem

Oleme omadega jõudnud alguspunktist 2000 kilomeetri kaugusele, imeilusasse troopilisse Airlie Beachi.

Gold Coastiga jätsime juba teist korda hüvasti teisipäeva hommikul. Kõik asjad mahtusid õnneks ilusti autosse ja mis ei mahtunud, jätsime maha. Auto on meil nüüd umbes 2.2 meetrit kõrge ja maaalustes parklates peab ettevaatlik olema. Ühekorra juba jäime Shane garaazi katuse külge kinni.

Esimene sihtkoht oli Brisbane, linn, kuhu me esimest korda Austraalias maandusime. Seekord me linna uudistama ei läinud vaid külastasime hoopis Eesti aukonsulit, kellelt saime tema äärelinnas asuvast kodukontorist kätte oma uued passid. (Suur aitäh veelkord Annika!)

Oma esimese öö autos veetsime väikeses linnakeses, mille nimi juba ununenud on, aga kus asub linna keskel mõnus (tasuta) laagriplats. Austraalia seadused ei luba lambistes kohtades autos magada, aga selliseid toredaid tasuta laagriplatse aitab meil leida äpp WikiCamps.

Meie laager

Õhtusöögi ettevalmistused

Juba esimesel õhtul leidsime endale palju uusi tuttavaid, keskmiseks vanuseks neil küll 60+, aga toredad, abivalmis ja uudishimulikud on nad kõik. Tulevad kordamööda juttu rääkima ja uurivad muidugi eelkõige kust me pärit oleme. Üks Tasmaaniast pärit onu raputas kaastundlikult pead, peale seda, kui ütlesime, et oleme Eestist. "Väga vaene riik on see teie Eesti", lausus ta, nagu teaks meie riigist kõike. Me küll üritasime talle selgeks teha, et ei ole see Eesti nii vaene midagi, aga tundus, et me teda ei veenud.

Enamus laagriplatse ja karavaniparke ongi täis selliseid väärikas eas austraallasi, nimelt tundub, et igal endast lugupidaval kängurumaal elaval inimesel on peale pensionile jäämist eesmärk osta endale karvan ja sellega siis mööda riiki ringi reisida. Karvanid on neil muidugi uhked ja peamine on, et oleks telekaantenn, et "Kodus ja Võõrsil" nägemata ei jääks. Me siin ka oleme Reimoga mõelnud, et kui pensionile jääme, ostame karvani ja teeme kogu Euroopale ringi peale.

Kolmapäeval sõitsime me edasi Hervey Baysse vaalu jahtima, õnnestunult, nagu eelmises postituses sai kirjutatud. Seal ööbisime karvanipargis ja 15$ eest saime lisaks platsile ka mõnusa sooja dušši.

Järgmisel hommikul ei suutnud me kuidagi otsustada, kuhu ja kui kaugele sõitma peaks. Ma lugesin kunagi kuskilt ühe ilusa väikese linna, 1770, kohta ja kuigi seal polnud WikiCampsi andmeil ühtegi tasuta laagriplatsi, sõitsime sinna poole. Parkisime auto otse ookeani äärde suure sildi "no camping" alla, võtsime toolid, istusime liivale ja lihtsalt nautisime. Reimo ostis endale varasemalt õnge ja veel mingit kalastustavaari ning üritas seal lõhe välja tõmmata, aga lõhe jäi sel õhtul kahjuks söömata.

Ühes otsas ussike, teises otsas ullike :D

Päikeseloojang oli ilus, koht mõnus ja pimeduse saabudes ilmusid meie kõrvale veel mõned karavanid, ilmselge plaaniga ööseks jääda. Kuna meilgi polnud erilist tahtmist ega viitsimist endale uus ööbimiskoht leida, jäime ka sinna parklasse, aga panime igaks juhuks äratuskella varaseks. Ärkasimegi juba kell 6 ja kui pool tundi hiljem hommikusööki tegime, tuli pargivaht teistele hilistele ärkajatele hoiatust tegema.

Õhtusöök päikeseloojangul

Hommikul jalutasime natuke ringi ja seadsime suuna uuesti põhja poole. Kuna me magasime eelmisel ööl suhteliselt halvasti, sest mina vähemalt paratsesin, et keegi tuleb meid kohe ära ajama, leidsime seekord tasuta koha bensiinijaama taga. Koht oli paljulubav, kuni esimene neljakümnenelja vaguniga rong vägagi häälekalt mööda sõitis. Selliseid vedureid möödus meist tol ööl vähemalt kolm, aga mis seal ikka. Hommikul lõime jälle peale kiiret hommikusööki autole hääled sisse ja sõitsime Airlie beachi.

Praegu oleme jälle tasulises karavanipargis, aga mugavus ehk soe dušš on hinda väärt. Lisaks on siin veel defitsiidiks saanud wifi ja mõnus laguun.

Airlie Beach

 

Vaalad

Täna oli kirjeldamatult tore päev, sest teoks sai üks suur lapsepõlve unistus, nimelt nägime lõpuks ära vaalad.

Eelmisel aastal Austraaliasse ja Gold Coastile jõudes oli vaalahooaeg just läbi saanud, nimelt rändavad tuhanded küürvaalad (humpback whales) juulist novembrini külmadest Antarktika vetest soojematesse Austraalia vetesse.

Seekord oli ajastus ideaalne. Kuna meie plaan oli hakata vaikselt Gold Coastilt põhja poole sõitma, panime paika esimese sihtpunkti: Hervey Bay, mis on kuulus just oma vaalavaatlus reiside tõttu. Esimesel päeval sõitsime maha umbes 300 km ja jäime ööseks tasuta laagriplatsile, hommikul hakkasime varakult Hervey Bay poole sõitma. Esimese asjana läksimegi informatsioonipunkti, kust endale kella kaheks vaalatripi broneerisime. Me natuke kahtlesime, kas nii hooaja alguses ikka vaalu näeme, aga infopunkti tädi oli ise alles eelmisel päeval käinud ja lausa nelja vaala näinud.

Leidsime autole karavanipargi, kust meid tund aega hiljem peale võeti ja sõitsime sadama poole. Ilm oli ilus ja küllaltki suur laev meeldivalt alarahvastatud, kokku oli vaalahuvilisi kahekümne ringis. Olime umbes tund aega sõitnud, kui nägime kilpkonna ja imearmsaid delfiine, ühtegi vaala aga ei paistnud kuskilt. Ma veel naljatasin, et mulle piisas delfiinidest ka, aga kui me pool tundi hiljem polnud ühtegi vaala näinud, siis ma juba hakkasin muretsema.

Aga lõpuks nad tulid! Meie esimesteks vaaladeks osutusid noored ja vallatud vaalad, kes huvitusid rohkem teineteisest kui meist. Meie muidugi ahhetasime ja ohhetasime, aga neil polnud meist sooja ega külma. Minu jaoks oli uskumatu, et vaalad on päriselt ka nii suured, küürvaalad võivad kusjuures kasvada kuni 16-meetriseks.

Kahe tunni jooksul nägime kokku vähemalt kümmet vaala, igalühel oma iseloom. Osad põgenesid meie eest, osad jäid pikemaks ja tundsid inimeste vastu huvi. Vaaladele tuleb lehvitada, et nad sind märkaksid. Kõige ägedam oli eriti pirakas isend, kes kaugel kogus hiigluses korduvalt veest välja poppas. Kahjuks lähemale jõudes ta meile enam showd teha ei tahtnud. Tagasi sõites ühinesid meiega veel seitse delfiini, kes paadi ninas lustisid. Järsku oli paadi ümber veel kolm vaala ja kui paat seisma jäi siis me lihtsalt jooksime mööda paati ringiratast ning ei jõudnud ära otsustada, kas vaadata vaalu või päikeseloojangus hüppeid tegevaid delfiine. Lõpuks uuesti sõitma hakates tõusis üks vaal veest välja ja jäi meile nukra näoga, mis tahtis nagu öelda: "a kuhu te nüüd lähete?", järgi vaatama.

Kui see oleks minu teha olnud, siis ma olekski sinna jäänud neid vaalu vaatama. Reimo ütles, et ma olin nagu väike laps, kes seal kõige kõvemini kilkas ja naeris. Mis ma teha saan, et vaalad ja delfiinid nii imearmsad on. Ma olen ikkagi tähtkujult kalad ja tunnen sügavat sidet teiste veeelukatega. Okei välja arvatud haid ja krokodillid ning mürgised meduusid.

Meie reis on igatahes alanud suurepäraste emotsioonidega ja loodame, et sellised (positiivsed) elamused jätkuvad.

Noored vallatud

Saba oli põhiline

Saba nagu lind

"a kuhu te nüüd lähete?"

Esines

 

Imelise päeva lõpetas imeline loojang

Kaks vanderselli

Kui elad oma õue all
ei tea mis sünnib kaugemal
oh sa pime pime pime
maailm on imeline

Juba homme asuvad kaks vallatut vanderselli teele. Kuhu tee viib, seda ei tea keegi. Viimased kolm nädalat Gold Coastil oleme täielikus mugavustsoonis olnud, homsest muutub kõik, sest praegu ei tea me isegi seda, kus me homme öösel magame. Aga see ongi reisimise võlu.

Kõik eluks vajaminevad asjad on meil loodetavasti nüüd olemas. Enne Austraaliasse tulekut oli nii vabastav tunne kõikidest asjadest loobuda ja kogu oma elu kahte kohvrisse mahutada, nüüd on meil lisaks kahele kohvrile auto, matkatoolid ja -laud, gaasipliit, kõikvõimalik köögitavaar, 3x3m varjualune, madrats, tekk, padjad ning voodipesu. Tahaks veel õnge ja snorgeldamisvarustust ka, aga esialgu vaatame, kuidas olemasolevad asjad autosse ära mahuvad. Reimole tellisime veel Bear Gryllsi noa, et ta saaks meile tulevikus kookosi avada, aga see pole veel kohale jõudnud, peamegi täna veel postkontorisse asja uurima minema.

Autole panime toonklaasid, sest Reimo ütles, et tema ei taha akvaariumis magada. Ma alguses natuke puiklesin vastu, sest raha on niigi palju kogu eelnimetatud peale raisatud, aga tulemus sai parem kui ootasin. Salong on tunduvalt pimedam ja jahedam ning annab meile autos magades privaatsust juurde. Meie autot tooniva firma omanikeks asutusid minu iganädalased püsikliendid Alfrescost, väike on see maailm. Seadusega lubatud läbipaistvuse % siinmail on muide ainult 35 ja seda kõikidele klaasidele. 35% on aga nii hele, et pole nagu üldse mõtet klaase toonida, kui nad ikka läbi paistavad. Omanike soovitusel toonisime esimesed aknad 35%, tagumised 18% ja väikesed tagumised aknad 5%, nii pidid enamus tegema ja see ei tohiks politseile ka väga silma hakata.

Reedeks olid meil kõik asjad olemas ja tehtud ning just kui plaanisime korraks aja maha võtta, saabus Gold Coastile suvi. Ametlikult on ikka veel talv, aga nädalavahetusel oli isegi kuni 28 kraadi sooja ja saime end korralikult basseini ääres grillida. Täna on ilm jälle jahedam ja plaan on viimase õhtu puhul üks korralik saunamaraton teha. Meil on majas üllatavalt normaalne saun ja eelmine nädal viskasime nii kõvasti leili, et üks kohalik, kes meiega samal ajal sauna sattus, kadus kiirelt.

Eesti tüdrukud

Reimo oli kaameramees

Aga homme hommikul me siis stardime ja olenevalt interneti olemasolust üritan teid ikka meie tegemistega kursis hoida.

Kuidas me autosse voodi ehitasime

Peale auto ostmist hakkasime endale autosse voodit projekteerima. Paar kuud (isegi paar nädalat) telgist magamist välistasime kohe, sest kummalegi ei meeldi telgis magada. Reimole seetõttu, et tal on pikad jalad, mis telki kuidagi ära ei taha mahtuda ja minul on lihtsalt kohutavalt elav kujutlusvõime. Kes on kalade tähtkujus sündinud, mõistab kindlasti. Eestis mul telkimisega probleemi polnud, aga siin ma lihtsalt ei saa magada ning olen terve öö hirmul, sest kujutan ette, et telgi ümber on maod ja ämblikud ja krokodillid. Haid õnneks veest välja ei tule.

Igatahes Reimo võttis enda kanda projektijuhi rolli ja mina nõustusin rõõmsalt kõigega. Auto risti ja põiki üle mõõdetud, läksime poodi ehitusmaterjali ostma. Meile tuli kohe lahkelt appi üks töötaja, kes nägi minu arust välja täpselt nagu Mart Juur. Reimo seletas Austraalia Mardile meie plaani ära, kahekesi nad joonistasid ja mõõtsid ja valisid, mina jooksin lihtsalt kannul ning tegin tarka nägu. Materjal olemas, lõikas Mart meile õiges suuruses tükid välja. Ta oli üldse nii tore ja abivalmis, et kui ta poleks pidanud tööl olema, oleks ta tõenäoliselt meile selle voodi ise valmis ehitanud.

Ehitasime lõpuks ikka ise, aga meiesugustele ehitusvõhikutele see just lihtne polnud. Esimene takistus: materjal on, aga akutrelli pole. Õnneks aitas Shane hädast välja. Kõigepealt tõi meile oma väikese patareidega trelli, aga sellest suur abi polnud. Siis pakkus ta välja, et võiksime koos minna tema venna juurde, kellel on vajalikud tööriistad ja saaksime seal voodi valmis ehitada. Algus sujus väga hästi. Reimo tegi raami ja jalad, mina olin rohkem moraalseks toeks ning ulatasin kruve. Umbes tund aega hiljem oli väljas kottpime ja projekti pidi pooleli jätma. Hakkasime raami autosse tõstma, et järgmisel päeval jätkata, aga loomulikult ei mahtunud meie täpselt välja mõõdetud raam autosse, sest auto on mõnest kohast kitsam. Alguses oli muidugi nalja nabani, aga lõpuks pidi Reimo pool raami lahti lammutama.

Järgmisel päeval alustasime uuesti. Shane andis meile seekord kasutada oma (vana) isa juhtmega trelli, mis oli kindlalt kaks korda vanem kui mina. See päevi näinud aparaat tegi Reimo elu nii raskeks, et kaheksa tundi hiljem oli ta parem käsi täiesti paistes. Meil juhtus veel vahepeal igasugu naljakaid ja vähemnaljakaid äpardusi, aga kes neid enam mäletab. Okei, ühte mäletan väga hästi. Voodi oli juba valmis ja ülemise osa ehitas Reimo nii, et see käib hingedega kokku, et voodi oleks võimalikult pikk. Kokkupanek aga ei õnnestunud, sest see koht, kus eesistujate turvavööd on, oli liiga kitsas, nurgad tuli maha saagida. Saagimisruum oli aga olematu ja kuna me ei tahtnud kõike jälle lahti võtta, saagisime neid nurki oma roostes saega peaaegu kaks tundi. Auto oli pärast mõnusalt saepurune. Ma olen nii uhke Reimo ja tema kannatlikkuse ning järjepidavuse üle.

Aga voodi sai meil siis 185cm pikk ja 130cm lai, raam on puidust ja peal on vineer,  keskmine osa toetub kokku pandud istmete peale. Istmed käivad täiesti välja ka, aga meil pole neid kuskile jätta ja pärast võib olla natuke raske autot ilma tagumiste istmeteta müüa. Alumist ja ülemist osa toetavad jalad, ülemised, mis on kokkukäiva osa küljes, käivad veel omakorda kokku. Raami alla jäi mõnusalt ruumi, kuhu hoiustada kõik eluks vajaminev tavaar.

Aga vaadake vahelduseks mu segasele jutule parem pilte:

 Ehituspoes

Lõpuks pidi Reimo autos ehitama

Hinge-süsteem

Valmis voodi

Jalgadega madrats

Meie magamistuba

Projektijuht on rahul

Voodi kokku pandud, et esiistmel laiutada saaks

Olgu tänatud (maksu)jumal

Bali reis ja auto ostmine kahandas meie kontojääki päris korralikult. Meie järgmine seiklus "reis ümber Austraalia" nõuab aga raha ja siin tuli meile õnneks appi (maksu)jumal.

Austraalias on paljud asjad teistmoodi, näiteks maksuaasta, mis siin kestab 1. juulist 31. juunini. Tööle minnes peab täitma maksupaberi, kus saab end märkida "resident for tax purposes" või "non-resident" ehk siis esimese varianti puhul maksad sa madalamaid makse nagu kohalik resident, teisel juhul nagu mitteresident ehk maksud on kõrgemad.

Esimesed kolm kuud Alfrescos töötades märkisin ma end nö "maksuresidendiks" (ma ei oska sellele paremat sõna leida), maksin pea olematuid makse ning olin rahul, sest rohkem raha jäi ju kätte. Farmi tööle minnes tegime Reimoga mõlemad sama, aga esimesel palgapäeval avastasime, et palgast on maha läinud ikkagi 30% maksu. Meie farmer oli aga kogu aeg hõivatud ja meie olime 10 tundi päevas põllul, seega kuidagi läks nii, et sellel teemal saime temaga rääkida alles paari nädala möödudes. Kuna ta ise raamatupidamisega ei tegele, siis lubas asja uurida, aga samas kinnitas meile, et saame oma maksud maksuaasta lõpus kindlasti tagasi.

Hiljem selgus, et meid maksustati nii, sest meie maksulehed ei olnud raamatupidajani jõudnud ja tema eeldas, et me oleme mitteresidendid. Meie maksulehtede saatus oli selline, et kui me need shedis oma farmerile andsime, pani tema need kuskile õlikanistrite vahele, kust nad lendasid põrandale, kust üks teine farmer nad üles korjas ja õllekappi hoiule pani. Seal õllekapis nad siis õllepurkide kõrval kurvalt kaks kuud istusid, kuni boss nad sealt lõpuks leidis.

Selleks hetkeks ei olnud teha enam midagi, oma farmiaja lõpuks olime mõlemad maksnud riigile pea 4000 dollari makse ja nüüd tuli ainult loota, et maksuamet meile selle summa tagasi annab. Murekoht oli selles, et maksutagastust tehes tuleb samamoodi märkida, kas oled resident või mitteresident ja selle, kas meie oleme residendid, võib kahtuluse alla panna. Seadus ütleb, et selleks, et olla nö "maksuresident", peab isik elama riigis vähemalt 6 kuud ja töötama sellest enamuse samas osariigis. Meie aga elasime 4 kuud Queenslandis ja 3 kuud Tasmaanias.

Nii ma siis peale maksutagastuse tegemist kaks nädalat iga päev palvetasin ja palusin (maksu)jumalat, et maksuamet meile meie maksud tagasi annaks, et meil oleks raha reisida ja et me ei peaks kohe uuesti tööle minema. Õnneks mu palveid võeti kuulda ja eile hommikul oli meil mõlemal raha arvel. Võite seda saatuseks nimetada, aga lõppkokkuvõttes on meil hea meel, et meie maksupaberid õllekappi unustati.

26. juulil algab meie uus seiklus "reis ümber Austraalia". Teate ju küll, kuidas siin plaanidega on, aga meie esialgne plaan on hakata sõitma põhja poole (kus on soe!), jõuda välja Austraalia kõige põhjapoolsemasse linna Darwinisse, tulla mööda läänekallast tagasi lõuna poole ja lõpuks välja jõuda Sydney-sse, et ära näha "Kodus ja võõrsil" võtteplats (ooperimaja ka muidugi). Eks elu näitab, kuidas plaanid õnnestuvad ja kui pikaks see reis meil kujuneb.

Austraalia on hiiglaslik!

Isud ja kõrvavalu

Pikalt kodust eemal olemine (homme oleme muide kaheksa kuud Austraalias olnud) on meis täiesti ebanormaalseid isusid tekitanud, mis tulevad ja lähevad. Viimasel ajal on eriti suur sealiha isu, mistõttu on täna õhtusöögiks sealiha tomati-sibula-juustu katte all koos ahjukartulitega. Sealiha on siin palju kallim kui veiseliha ja viimast oleme ka rohkem sööma hakanud.

Ma ei jõua ära oodata koju tulekut, ainult selleks et saaks süüa:

Emme kartulisalatit ja ÜKSKÕIK millist emme tehtud toitu;
vanaema marineeritud sealiha;
vanaisa soolaube;
onu Raitsu (soola)lõhe;
Reimo emme ja issi kanakotlette praekartulite ja kodujuustuga;
(olgu öeldud, et ükskõik mitu korda ma ei prooviks teha mõnda emme või vanaema või ükskõik kelle rooga, ei ole lihtsalt mitte mingit moodi võimalik täpselt kokata midagi, mis maitseks täpselt samamoodi nagu minu mälestustes)
keefiri;
kohukesi;
kohupiima;
kodujuustu;
ükskõik millist kodumaist piimatoodet;
leiba;
kama;
tatart (siin olen leidnud ainult toortatart, mis ei ole pooltki sama hea);
kukeseenekastet;
koduaia maasikaid (ostsime poest ükspäev hingehinnaga, polnud üldse magusad)
See nimekiri on tegelikult lõputu. Ma teen küll ühepajatoitu ja kotlette ja kõikvõimalike "koduseid" toite, aga kõik asjad maitsevad ikka teistmoodi.

Reimo kommenteeris mu postitust kõrvalt: "Nii palju sööke on Eestis, mida me kohe sööma hakkame".

Lisaks isudele on mind on viimased päevad vaevanud tugev kõrvavalu. Võtsin valuvaigistit, tegin kummelikompressi, hoidsin soojaveepudelit kõrva peal, kasutasin kõrvavaigu eemaldajat, aga mitte miski ei aita. Nüüd ma istun siin voodis, valutan kõrva ja unistan Eesti söökidest.

Kuidas meile madratsit ostes politsei kutsuti

Rahva (loe: Elina) tungival soovil üritan edaspidi tublim olla ja teid ikka tihedamalt meie tegemistega kursis hoida.

Peale autoostu on meie päevad möödunud mööda Gold Coasti ringi sõites ja asju kokku ostes. Üritame ignoreerida kahanevat pangakontot ja tunda rõõmu soetatud asjadest. Tänaseks on meil olemas reilingud, madrats, suur varjualune ja kõikvõimalikud köögitarbed, mis on ostetud eraisikutelt Gumtree kaudu või Kmartist (nagu meie Jysk, aga odavam). Puudu on veel voodi ja selleks vajaminev materjal, padjad, tekk, laud, toolid, gaasipliit ning auto katusele minev korv, kuhu kogu see tavaar panna.

Kõik aga pole läinud päris libedalt, vahel tuleb ikka huvitavaid olukordi ja põnevaid inimesi ette. Ükspäev näiteks sõitsime 100km kaugusel asuvasse Byron Baysse pealtnäha ideaalseid katusereilinguid ostma. Reilinguid katusele paigaldades tuli välja, et need on meie auto jaoks liiga lühikesed. Mis seal ikka, hakkasime tagasi sõitma ja google maps juhatas meid koju mõõda treppis mägiseid teid.

Eile leidsin meile autosse madratsi, mida müüs üks vanem Uus-Meremaalt pärit vanem naisterahvas, kes parasjagu oma kodus garaažimüüki korraldas. Sõitsime 40 kilomeetri kaugusele mägesesse oma madratsile järgi, mis oli õnneks täpselt selline nagu meil vaja. Tädi oli väga abivalmis ja heitis isegi madratsile pikali, et ise kauba kvaliteedis veenduda. Aga kui muidu inimesed on hea meelega nõus kauplema ja hinda langetama, siis see tädi rääkis meile iga asja kohta, kui palju see "tegelikult" maksab ja polnud nõus sentigi hinnaalandust tegema. Täiesti juhuslikult leidsime tema garaažist endale ka sobivad katusereilingud ja maksime nende eest 50 dollarit ("need maksavad poes 170 dollarit", tädi hääl taustaks)

Kui me olime juba autos ja ära sõitmas, kutsus tädi meid veel tagasi ning üritas meile pähe määrida kahte kopitanud haisuga tekki ning vana gaasipliiti, mis oli tema 100 aastaselt lahkunud sõbranna oma, hinnaks VAID 50 dollarit, ostes (ehk tõenäoliselt 100 aastat tagasi) oli see maksnud 70 dollarit. Selleks hetkeks me tahtsime lihtsalt ära minna, aga ta suutis meile veel 30 sendiga müüa ühe veekanistri (oleks siis tasuta andnud, kuna me just andsime talle 100 dollarit, aga ei).

Teisel katsel auto juurde minnes peatas meid kolmekümnendates silmnähtavalt ärritunud naisterahvas, kes teatas, et tema on Austraalia kodanik ja kutsus meile just politsei. Me ehmusime ära ja arvasime, et äkki oleme auto valesti parkinud. Siis teatas naine, keda me esimest korda nägime, et me olevat tema üle enne kõva häälega naernud ja ta kutsus meile politsei, mille peale me lihtsalt ei osanud midagi öelda ning seisime keset tänavat juhmide nägudega. Naine ise kõndis minema ja me ei teadnudki, kas peaks nüüd politseid ootama jääma või ära sõitma. Sel naisel ei olnud ilmselgelt ülakorrusel kõik korras ja seda kinnitas ka meid uuesti jälitama asunud tädike. Hirmus, et äkki kutsub meid jälle garaaži tagasi, vabandasime, et meil on kiire ja sõitsime minema.

Kui me parasjagu Kmartis ega Gumtrees ei shoppa, naudime Gold Coasti talve. Päevane temperatuur on kahekümne kraadi ringis, mis on selline mõnus Eesti suveilm, aga talvine madal päike ei anna väga palju sooja. Tänavapilt on väga kummaline, meie ja paljud teised kannavad lühikesi pükse ja t-särki, aga suurel osal inimestel on seljas pusad, joped, kampsunid ja talvesaapad. Üks asiaat oli lausa endale suure villase salli ümbes kaela ja näo tõmmanud.

Eile käisime esimest korda basseini ääres päevitamas ja ujumas, Reimol oli palav, aga mina külmavares, lamasin ja värisesin, endal kananahk ihul. Käisin ujumas ka, aga ma ei tea mis minuga juhtunud on, soojendusega bassein tundus nii külm, et ülejäänud tund aega istusin hoopis kuumas mullivannis. Lubasime endale enne äraminekut veel ookeani ujuma minna, aga mul tulevad pelgalt sellele mõtlemisest külmavärinad.

Autoost

Gold Coastile jõudes jätkasime aktiivselt oma autootsinguid. Valikut oli päris palju, meie põhiline kriteerium oli, et auto oleks neljaveoline ja mitte väga vana. Esimesena jäid sõelale 2005.a. Nissan xtrail ja sama aasta Honda CRV. Viimast, mis oli 1500 dollarit odavam, läksime esimesena vaatama.

Meile mõlemale Hondad väga meeldivad ja see auto tundus kohe ideaalne: valge, neljaveoline, ruumikas, paraja suuruse ja hea hinnaga. Ainsaks miinuseks oli minu jaoks manuaalne käigukast, Reimole meeldib, aga mina olen automaadi-usku. Proovisõit oli sujuv ja olime ühel meelel, et selle auto ostame.

Autoost on minu arust alati riskantne, eriti kui sul ei ole võimalust autole põhjalik ülevaatus teha. Me pidime lihtsalt usaldama oma sisetunnet ja lahkete silmadega onu, kes autot müüs. Onu ise oli viiekümnendates uusmeremaalane, kes aastakümneid tagasi Austraaliasse tuli ja siia oma väikese autoremonditöökoja asutas. Kontrollisime tema töökojas veel kõikvõimalikud asjad üle, vahetasime õli ja ta aitas meid lahkelt kogu selle kohutava paberimajandusega, mis autoostuga kaasas käib.

Me olime eelmisel päeval enda arust eeltöö ära teinud ja võtsime maanteametisse kaasa passid, viisad, juhiload, pangakaardid ja elukohta tõestuse (lambine kiri pangast, mis oli Shane aadressile tulnud ja mille ta õnneks oli alles hoidnud), aga kohapeal selgus, et auto registreerimiseks ühest pangakaardist ei piisa, on vaja kahte. Õnneks oli onu meiega kaasa tulnud ja registreeris auto uuesti enda nimele, maksis meie üllatuseks ise selle eest veel 400$ ja saimegi endale uue numbrimärgi: 777, mis loodetavasti toob kolmekordselt head õnne. 

Onu oli autosse bensiini ka ostnud (ma ei jõua austraallaste heatahtlikust ära imestada) ja andis meile veel 50$, et me saaks auto enda nimele ümber registreerida. Siin riigis päriselt ka on inimesed nii ilusad ja head. Andis meile kaasa kõik dokumendid, omalt poolt kuuajalise garantii, juhuks, kui autol peaks mõni viga välja tulema ning ütles veel, et võime talle ükskõik millise küsimusega igal ajal helistada. 

Tõime kodust ära oma teise pangakaardi, täitsime tund aega maanteametis 101 dokumenti ja lõpuks oli auto meie oma. Reimo tegi endale veel kohalikud juhiload, et edaspidi teatud asjaajamised lihtsamalt läheksid. Võite ainult ette kujutada kui õnnelikud me oleme.

Nüüd on veel vaja eesootavaks seikluseks ehitada autosse voodi, osta kokku kõikvõimalikud matkatarbed ja veel sadamiljon vajaminevat asja. Aga vähemalt on meil nüüd auto!

Kui plaanid ei lähe nii nagu peaksid

Erinevate asjaolude kokkulangemisel juhtus nii, et me oleme tagasi Gold Coastil. Vahel lihtsalt on elus nii, et teed suuri plaane, aga asjad kohe üldse ei lähe nii nagu minema peaksid.

Oma jaanipäeva veetsime Bali lennujaamas ja maandusime 25. juuni hommikul Cairnsis, linnas, mis asub Queenslandi troopilises põhjaosas. Umbes kaks kuud tagasi, kui me veel Tasmaanias külmetasime, vaatasime Austraalia kaarti ja valisime sihtkohaks Cairnsi, põhiliselt selle pärast, et seal tundus kõige soojem olevat.

Soe ja mõnus oli küll, aga armastust esimesest silmapilgust ei tekkinud. Linn ise on täitsa tore, aga ei midagi erilist. Ilus palmidega promenaad on kohe ookeani ääres, aga vesi ise on madal ja pruun ning ei kutsuks ujuma isegi siis, kui seal krokodille poleks. Cairnsi piirkonnas elavad nimelt maailma suurimad, kuni viiemeetrised, soolavee krokodillid. Igal pool on hoiatussildid üleval, et vee äärde minna ei tohi ja me loomulikult ei läinud, aga iga päev ikka seisime erinevate sildade peal ja lootsime ohutust kaugusest mõnda märgata. Kahjuks või õnneks ei näinud me ühtegi krokodilli. Ühe korra jõe ääres jalutades kuulsime küll sellist häält, mis kõlas nagu krokodill ründaks mõnda õnnetut kala, aga võibolla kujutasime seda endale ette.

Hoiatus Cairnsi promenaadil

Põhja Queensland on kuuldavasti imeline oma troopilise looduse poolest. Linnast põhjapool asub maailma vanim Daintree vihmamets ja ranniku lähedal maailma suurim korallrahu. Seda kõike ja palju muud plaanisime avastama minna, aga meie plaanist oli puudu üks suur osa, auto.

Cairnsist korralikku neljaveolist autot leida tundus sama tõenäoline kui Eestis ahmi näha. Nädala jooksul hoidsime ööpäevaringselt portaalidel silma peal ja selle aja jooksul oli müügis ainult üks potensiaalne auto, mida me ka vaatamas käisime. Autot müüs oma kahtlases garaažis meie oma idanaaber Dima, kes lubas lahkelt "mõne päevaga" kõik asjad(?) ära parandada. See garaaž ja auto ja Dima ise, kes muide vene aksendiga end sakslasena tutvustas, tundusid nii kahtlased, et lahkusime kiirelt.

Ühel hetkel leidsime ennast olukorrast, kus meil polnud ei autot ega järgmiseks päevaks elukohta. Me ei tahtnud jääda Cairnsi vaid tahtsime liikuda idarannikut avastama. Auto oli meie edasiste plaanide elluviimiseks hädavajalik, samas ei tahtnud me osta mingit suvalist autot lihtsalt sellepärast, et autot on vaja. Reimo ühel hetkel laiendas oma otsinguid ja hakkas rääkima, et Gold Coasti ja Brisbane kandis on palju rohkem autosid. Arutasime erinevaid variante ja lõpuks kirjutasin Shane-le, et ega tal pole meile vaba tuba. Täiesti juhuslikult otsis ta just üürilisi ja siis me enam pikalt ei mõelnud. Ostsime lennupiletid Gold Coastile ja järgmisel hommikul olime siin.

Gold Coastil on praegu südatalv ja palju jahedam kui suvel (päeval 20, öösel 9) aga linn on täpselt sama ilus ja kodune, kui ta oli kolm kuud tagasi ning meil mõlemal on selline tunne, nagu poleks vahepeal ära olnudki.

Kolm päeva hiljem ostsime auto. Aga sellest juba järgmine postitus.

Loo moraal on vist see, et isegi kui plaanid ei lähe nii nagu peaksid, võib sellest kõigest hoopis midagi paremat välja tulla.