Peale auto ostmist hakkasime endale autosse voodit projekteerima. Paar kuud (isegi paar nädalat) telgist magamist välistasime kohe, sest kummalegi ei meeldi telgis magada. Reimole seetõttu, et tal on pikad jalad, mis telki kuidagi ära ei taha mahtuda ja minul on lihtsalt kohutavalt elav kujutlusvõime. Kes on kalade tähtkujus sündinud, mõistab kindlasti. Eestis mul telkimisega probleemi polnud, aga siin ma lihtsalt ei saa magada ning olen terve öö hirmul, sest kujutan ette, et telgi ümber on maod ja ämblikud ja krokodillid. Haid õnneks veest välja ei tule.
Igatahes Reimo võttis enda kanda projektijuhi rolli ja mina nõustusin rõõmsalt kõigega. Auto risti ja põiki üle mõõdetud, läksime poodi ehitusmaterjali ostma. Meile tuli kohe lahkelt appi üks töötaja, kes nägi minu arust välja täpselt nagu Mart Juur. Reimo seletas Austraalia Mardile meie plaani ära, kahekesi nad joonistasid ja mõõtsid ja valisid, mina jooksin lihtsalt kannul ning tegin tarka nägu. Materjal olemas, lõikas Mart meile õiges suuruses tükid välja. Ta oli üldse nii tore ja abivalmis, et kui ta poleks pidanud tööl olema, oleks ta tõenäoliselt meile selle voodi ise valmis ehitanud.
Ehitasime lõpuks ikka ise, aga meiesugustele ehitusvõhikutele see just lihtne polnud. Esimene takistus: materjal on, aga akutrelli pole. Õnneks aitas Shane hädast välja. Kõigepealt tõi meile oma väikese patareidega trelli, aga sellest suur abi polnud. Siis pakkus ta välja, et võiksime koos minna tema venna juurde, kellel on vajalikud tööriistad ja saaksime seal voodi valmis ehitada. Algus sujus väga hästi. Reimo tegi raami ja jalad, mina olin rohkem moraalseks toeks ning ulatasin kruve. Umbes tund aega hiljem oli väljas kottpime ja projekti pidi pooleli jätma. Hakkasime raami autosse tõstma, et järgmisel päeval jätkata, aga loomulikult ei mahtunud meie täpselt välja mõõdetud raam autosse, sest auto on mõnest kohast kitsam. Alguses oli muidugi nalja nabani, aga lõpuks pidi Reimo pool raami lahti lammutama.
Järgmisel päeval alustasime uuesti. Shane andis meile seekord kasutada oma (vana) isa juhtmega trelli, mis oli kindlalt kaks korda vanem kui mina. See päevi näinud aparaat tegi Reimo elu nii raskeks, et kaheksa tundi hiljem oli ta parem käsi täiesti paistes. Meil juhtus veel vahepeal igasugu naljakaid ja vähemnaljakaid äpardusi, aga kes neid enam mäletab. Okei, ühte mäletan väga hästi. Voodi oli juba valmis ja ülemise osa ehitas Reimo nii, et see käib hingedega kokku, et voodi oleks võimalikult pikk. Kokkupanek aga ei õnnestunud, sest see koht, kus eesistujate turvavööd on, oli liiga kitsas, nurgad tuli maha saagida. Saagimisruum oli aga olematu ja kuna me ei tahtnud kõike jälle lahti võtta, saagisime neid nurki oma roostes saega peaaegu kaks tundi. Auto oli pärast mõnusalt saepurune. Ma olen nii uhke Reimo ja tema kannatlikkuse ning järjepidavuse üle.
Aga voodi sai meil siis 185cm pikk ja 130cm lai, raam on puidust ja peal on vineer, keskmine osa toetub kokku pandud istmete peale. Istmed käivad täiesti välja ka, aga meil pole neid kuskile jätta ja pärast võib olla natuke raske autot ilma tagumiste istmeteta müüa. Alumist ja ülemist osa toetavad jalad, ülemised, mis on kokkukäiva osa küljes, käivad veel omakorda kokku. Raami alla jäi mõnusalt ruumi, kuhu hoiustada kõik eluks vajaminev tavaar.
Aga vaadake vahelduseks mu segasele jutule parem pilte:
 |
| Ehituspoes |
 |
| Lõpuks pidi Reimo autos ehitama |
 |
| Hinge-süsteem |
 |
| Valmis voodi |
 |
| Jalgadega madrats |
 |
| Meie magamistuba |
 |
| Projektijuht on rahul |
 |
| Voodi kokku pandud, et esiistmel laiutada saaks |
|
|
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar