Kui plaanid ei lähe nii nagu peaksid

Erinevate asjaolude kokkulangemisel juhtus nii, et me oleme tagasi Gold Coastil. Vahel lihtsalt on elus nii, et teed suuri plaane, aga asjad kohe üldse ei lähe nii nagu minema peaksid.

Oma jaanipäeva veetsime Bali lennujaamas ja maandusime 25. juuni hommikul Cairnsis, linnas, mis asub Queenslandi troopilises põhjaosas. Umbes kaks kuud tagasi, kui me veel Tasmaanias külmetasime, vaatasime Austraalia kaarti ja valisime sihtkohaks Cairnsi, põhiliselt selle pärast, et seal tundus kõige soojem olevat.

Soe ja mõnus oli küll, aga armastust esimesest silmapilgust ei tekkinud. Linn ise on täitsa tore, aga ei midagi erilist. Ilus palmidega promenaad on kohe ookeani ääres, aga vesi ise on madal ja pruun ning ei kutsuks ujuma isegi siis, kui seal krokodille poleks. Cairnsi piirkonnas elavad nimelt maailma suurimad, kuni viiemeetrised, soolavee krokodillid. Igal pool on hoiatussildid üleval, et vee äärde minna ei tohi ja me loomulikult ei läinud, aga iga päev ikka seisime erinevate sildade peal ja lootsime ohutust kaugusest mõnda märgata. Kahjuks või õnneks ei näinud me ühtegi krokodilli. Ühe korra jõe ääres jalutades kuulsime küll sellist häält, mis kõlas nagu krokodill ründaks mõnda õnnetut kala, aga võibolla kujutasime seda endale ette.

Hoiatus Cairnsi promenaadil

Põhja Queensland on kuuldavasti imeline oma troopilise looduse poolest. Linnast põhjapool asub maailma vanim Daintree vihmamets ja ranniku lähedal maailma suurim korallrahu. Seda kõike ja palju muud plaanisime avastama minna, aga meie plaanist oli puudu üks suur osa, auto.

Cairnsist korralikku neljaveolist autot leida tundus sama tõenäoline kui Eestis ahmi näha. Nädala jooksul hoidsime ööpäevaringselt portaalidel silma peal ja selle aja jooksul oli müügis ainult üks potensiaalne auto, mida me ka vaatamas käisime. Autot müüs oma kahtlases garaažis meie oma idanaaber Dima, kes lubas lahkelt "mõne päevaga" kõik asjad(?) ära parandada. See garaaž ja auto ja Dima ise, kes muide vene aksendiga end sakslasena tutvustas, tundusid nii kahtlased, et lahkusime kiirelt.

Ühel hetkel leidsime ennast olukorrast, kus meil polnud ei autot ega järgmiseks päevaks elukohta. Me ei tahtnud jääda Cairnsi vaid tahtsime liikuda idarannikut avastama. Auto oli meie edasiste plaanide elluviimiseks hädavajalik, samas ei tahtnud me osta mingit suvalist autot lihtsalt sellepärast, et autot on vaja. Reimo ühel hetkel laiendas oma otsinguid ja hakkas rääkima, et Gold Coasti ja Brisbane kandis on palju rohkem autosid. Arutasime erinevaid variante ja lõpuks kirjutasin Shane-le, et ega tal pole meile vaba tuba. Täiesti juhuslikult otsis ta just üürilisi ja siis me enam pikalt ei mõelnud. Ostsime lennupiletid Gold Coastile ja järgmisel hommikul olime siin.

Gold Coastil on praegu südatalv ja palju jahedam kui suvel (päeval 20, öösel 9) aga linn on täpselt sama ilus ja kodune, kui ta oli kolm kuud tagasi ning meil mõlemal on selline tunne, nagu poleks vahepeal ära olnudki.

Kolm päeva hiljem ostsime auto. Aga sellest juba järgmine postitus.

Loo moraal on vist see, et isegi kui plaanid ei lähe nii nagu peaksid, võib sellest kõigest hoopis midagi paremat välja tulla.