Eelmisel aastal Austraaliasse ja Gold Coastile jõudes oli vaalahooaeg just läbi saanud, nimelt rändavad tuhanded küürvaalad (humpback whales) juulist novembrini külmadest Antarktika vetest soojematesse Austraalia vetesse.
Seekord oli ajastus ideaalne. Kuna meie plaan oli hakata vaikselt Gold Coastilt põhja poole sõitma, panime paika esimese sihtpunkti: Hervey Bay, mis on kuulus just oma vaalavaatlus reiside tõttu. Esimesel päeval sõitsime maha umbes 300 km ja jäime ööseks tasuta laagriplatsile, hommikul hakkasime varakult Hervey Bay poole sõitma. Esimese asjana läksimegi informatsioonipunkti, kust endale kella kaheks vaalatripi broneerisime. Me natuke kahtlesime, kas nii hooaja alguses ikka vaalu näeme, aga infopunkti tädi oli ise alles eelmisel päeval käinud ja lausa nelja vaala näinud.
Leidsime autole karavanipargi, kust meid tund aega hiljem peale võeti ja sõitsime sadama poole. Ilm oli ilus ja küllaltki suur laev meeldivalt alarahvastatud, kokku oli vaalahuvilisi kahekümne ringis. Olime umbes tund aega sõitnud, kui nägime kilpkonna ja imearmsaid delfiine, ühtegi vaala aga ei paistnud kuskilt. Ma veel naljatasin, et mulle piisas delfiinidest ka, aga kui me pool tundi hiljem polnud ühtegi vaala näinud, siis ma juba hakkasin muretsema.
Aga lõpuks nad tulid! Meie esimesteks vaaladeks osutusid noored ja vallatud vaalad, kes huvitusid rohkem teineteisest kui meist. Meie muidugi ahhetasime ja ohhetasime, aga neil polnud meist sooja ega külma. Minu jaoks oli uskumatu, et vaalad on päriselt ka nii suured, küürvaalad võivad kusjuures kasvada kuni 16-meetriseks.
Kahe tunni jooksul nägime kokku vähemalt kümmet vaala, igalühel oma iseloom. Osad põgenesid meie eest, osad jäid pikemaks ja tundsid inimeste vastu huvi. Vaaladele tuleb lehvitada, et nad sind märkaksid. Kõige ägedam oli eriti pirakas isend, kes kaugel kogus hiigluses korduvalt veest välja poppas. Kahjuks lähemale jõudes ta meile enam showd teha ei tahtnud. Tagasi sõites ühinesid meiega veel seitse delfiini, kes paadi ninas lustisid. Järsku oli paadi ümber veel kolm vaala ja kui paat seisma jäi siis me lihtsalt jooksime mööda paati ringiratast ning ei jõudnud ära otsustada, kas vaadata vaalu või päikeseloojangus hüppeid tegevaid delfiine. Lõpuks uuesti sõitma hakates tõusis üks vaal veest välja ja jäi meile nukra näoga, mis tahtis nagu öelda: "a kuhu te nüüd lähete?", järgi vaatama.
Kui see oleks minu teha olnud, siis ma olekski sinna jäänud neid vaalu vaatama. Reimo ütles, et ma olin nagu väike laps, kes seal kõige kõvemini kilkas ja naeris. Mis ma teha saan, et vaalad ja delfiinid nii imearmsad on. Ma olen ikkagi tähtkujult kalad ja tunnen sügavat sidet teiste veeelukatega. Okei välja arvatud haid ja krokodillid ning mürgised meduusid.
Meie reis on igatahes alanud suurepäraste emotsioonidega ja loodame, et sellised (positiivsed) elamused jätkuvad.
 |
| Noored vallatud |
 |
| Saba oli põhiline |
 |
| Saba nagu lind |
 |
| "a kuhu te nüüd lähete?" |
 |
| Esines |
 |
| Imelise päeva lõpetas imeline loojang |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar