Pikalt kodust eemal olemine (homme oleme muide kaheksa kuud Austraalias olnud) on meis täiesti ebanormaalseid isusid tekitanud, mis tulevad ja lähevad. Viimasel ajal on eriti suur sealiha isu, mistõttu on täna õhtusöögiks sealiha tomati-sibula-juustu katte all koos ahjukartulitega. Sealiha on siin palju kallim kui veiseliha ja viimast oleme ka rohkem sööma hakanud.
Ma ei jõua ära oodata koju tulekut, ainult selleks et saaks süüa:
Emme kartulisalatit ja ÜKSKÕIK millist emme tehtud toitu;
vanaema marineeritud sealiha;
vanaisa soolaube;
onu Raitsu (soola)lõhe;
Reimo emme ja issi kanakotlette praekartulite ja kodujuustuga;
(olgu öeldud, et ükskõik mitu korda ma ei prooviks teha mõnda emme või vanaema või ükskõik kelle rooga, ei ole lihtsalt mitte mingit moodi võimalik täpselt kokata midagi, mis maitseks täpselt samamoodi nagu minu mälestustes)
keefiri;
kohukesi;
kohupiima;
kodujuustu;
ükskõik millist kodumaist piimatoodet;
leiba;
kama;
tatart (siin olen leidnud ainult toortatart, mis ei ole pooltki sama hea);
kukeseenekastet;
koduaia maasikaid (ostsime poest ükspäev hingehinnaga, polnud üldse magusad)
See nimekiri on tegelikult lõputu. Ma teen küll ühepajatoitu ja kotlette ja kõikvõimalike "koduseid" toite, aga kõik asjad maitsevad ikka teistmoodi.
Reimo kommenteeris mu postitust kõrvalt: "Nii palju sööke on Eestis, mida me kohe sööma hakkame".
Lisaks isudele on mind on viimased päevad vaevanud tugev kõrvavalu. Võtsin valuvaigistit, tegin kummelikompressi, hoidsin soojaveepudelit kõrva peal, kasutasin kõrvavaigu eemaldajat, aga mitte miski ei aita. Nüüd ma istun siin voodis, valutan kõrva ja unistan Eesti söökidest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar