Neli päeva ja 1500 kilomeetrit hiljem

Oleme omadega jõudnud alguspunktist 2000 kilomeetri kaugusele, imeilusasse troopilisse Airlie Beachi.

Gold Coastiga jätsime juba teist korda hüvasti teisipäeva hommikul. Kõik asjad mahtusid õnneks ilusti autosse ja mis ei mahtunud, jätsime maha. Auto on meil nüüd umbes 2.2 meetrit kõrge ja maaalustes parklates peab ettevaatlik olema. Ühekorra juba jäime Shane garaazi katuse külge kinni.

Esimene sihtkoht oli Brisbane, linn, kuhu me esimest korda Austraalias maandusime. Seekord me linna uudistama ei läinud vaid külastasime hoopis Eesti aukonsulit, kellelt saime tema äärelinnas asuvast kodukontorist kätte oma uued passid. (Suur aitäh veelkord Annika!)

Oma esimese öö autos veetsime väikeses linnakeses, mille nimi juba ununenud on, aga kus asub linna keskel mõnus (tasuta) laagriplats. Austraalia seadused ei luba lambistes kohtades autos magada, aga selliseid toredaid tasuta laagriplatse aitab meil leida äpp WikiCamps.

Meie laager

Õhtusöögi ettevalmistused

Juba esimesel õhtul leidsime endale palju uusi tuttavaid, keskmiseks vanuseks neil küll 60+, aga toredad, abivalmis ja uudishimulikud on nad kõik. Tulevad kordamööda juttu rääkima ja uurivad muidugi eelkõige kust me pärit oleme. Üks Tasmaaniast pärit onu raputas kaastundlikult pead, peale seda, kui ütlesime, et oleme Eestist. "Väga vaene riik on see teie Eesti", lausus ta, nagu teaks meie riigist kõike. Me küll üritasime talle selgeks teha, et ei ole see Eesti nii vaene midagi, aga tundus, et me teda ei veenud.

Enamus laagriplatse ja karavaniparke ongi täis selliseid väärikas eas austraallasi, nimelt tundub, et igal endast lugupidaval kängurumaal elaval inimesel on peale pensionile jäämist eesmärk osta endale karvan ja sellega siis mööda riiki ringi reisida. Karvanid on neil muidugi uhked ja peamine on, et oleks telekaantenn, et "Kodus ja Võõrsil" nägemata ei jääks. Me siin ka oleme Reimoga mõelnud, et kui pensionile jääme, ostame karvani ja teeme kogu Euroopale ringi peale.

Kolmapäeval sõitsime me edasi Hervey Baysse vaalu jahtima, õnnestunult, nagu eelmises postituses sai kirjutatud. Seal ööbisime karvanipargis ja 15$ eest saime lisaks platsile ka mõnusa sooja dušši.

Järgmisel hommikul ei suutnud me kuidagi otsustada, kuhu ja kui kaugele sõitma peaks. Ma lugesin kunagi kuskilt ühe ilusa väikese linna, 1770, kohta ja kuigi seal polnud WikiCampsi andmeil ühtegi tasuta laagriplatsi, sõitsime sinna poole. Parkisime auto otse ookeani äärde suure sildi "no camping" alla, võtsime toolid, istusime liivale ja lihtsalt nautisime. Reimo ostis endale varasemalt õnge ja veel mingit kalastustavaari ning üritas seal lõhe välja tõmmata, aga lõhe jäi sel õhtul kahjuks söömata.

Ühes otsas ussike, teises otsas ullike :D

Päikeseloojang oli ilus, koht mõnus ja pimeduse saabudes ilmusid meie kõrvale veel mõned karavanid, ilmselge plaaniga ööseks jääda. Kuna meilgi polnud erilist tahtmist ega viitsimist endale uus ööbimiskoht leida, jäime ka sinna parklasse, aga panime igaks juhuks äratuskella varaseks. Ärkasimegi juba kell 6 ja kui pool tundi hiljem hommikusööki tegime, tuli pargivaht teistele hilistele ärkajatele hoiatust tegema.

Õhtusöök päikeseloojangul

Hommikul jalutasime natuke ringi ja seadsime suuna uuesti põhja poole. Kuna me magasime eelmisel ööl suhteliselt halvasti, sest mina vähemalt paratsesin, et keegi tuleb meid kohe ära ajama, leidsime seekord tasuta koha bensiinijaama taga. Koht oli paljulubav, kuni esimene neljakümnenelja vaguniga rong vägagi häälekalt mööda sõitis. Selliseid vedureid möödus meist tol ööl vähemalt kolm, aga mis seal ikka. Hommikul lõime jälle peale kiiret hommikusööki autole hääled sisse ja sõitsime Airlie beachi.

Praegu oleme jälle tasulises karavanipargis, aga mugavus ehk soe dušš on hinda väärt. Lisaks on siin veel defitsiidiks saanud wifi ja mõnus laguun.

Airlie Beach