Airlie Beach ja Whitsunday Islands

Airlie Beachil veetsime kaks päeva, linn oli täpselt minu maitse järgi koht, mõnusa suurusega ja ookeani ääres. Jalutasime mööda ilusat veeäärset promenaadi, lebotasime laguuni ääres ja kuulasime parkides papakoide kisa.

Kohe Airlie Beachi kõrval asuvad Whitsunday saared, mida on kokku 74. Kõige populaarsemad neist on südamekujuline Hamiltoni saar ja kõige suurem Whitsunday saar, kus asub valge liiva ja helesinise veega Whitehaveni rand. Erinevaid reise saartele läbi õhu ja vee on mustmiljon, meie valisime eelmisel päeval kohatud prantslaste soovitusel kiirpaadiga päevase tripi, kus saab lisaks ranna külastusele saarte vahel snorgeldada ka.

Hommikul võeti meid karavanipargist peale ja sadamas saime endale sellised galipso moodi kostüümid, mis kaitsevad mürgiste meduuside eest. Kuigi praegu on talv ja ei tohiks olla meduuside hooaeg, võivad vetes ikkagi pesitseda kaks kõige ohtlikumat meduusiliiki: Irukandji ja box-jellyfish (eesti k. täringmeduus). Irukandji ehk stinger on imepisike 5-25 millimeetrine millimallikas, kellega kokku puutumine tekitab kehas igasugu koledaid reaktsioone. Täringmeduusi peetakse maailma kõige mürgisemaks elukaks. Tema kombitsad on kuni neljameetrised ja kõrvetada saamine on väidetavalt põrgulikult valus ning võib lõppeda südame seiskumisega.

Õnneks meie ühtegi meduusi ei näinud. Nägime hoopis jälle vaalu! Seekord ei pääsenud me päris nii lähedale, kui Hervey Bays, aga korraliku etenduse saime ikka. Loomulikult sai mu kaamera aku sekund peale kotist välja võtmist tühjaks.

Vaalad vaadatud, tegime esimese peatuse Whitsunday saarel ja peale lühikest matka läbi saare jõudsime vaateplatvormile, kust avanes vaade kõige ilusamale rannale, mida meie silmad näinud on. Whitehaven beachi lumivalge liiv ja erinevad sinise vee varjundid tegid vaatepildi eriti ilusaks. Neid "vau" hetki armastan siin Austraalias kõige rohkem ja õnneks neid on palju.

Whitehaven beach

Peale kirjeldamatuid vaateid saime tunnikese rannas mõnuleda ja kuigi vesi oli jääkülm, käisime ka ujumas. Seekord küll ilma galipsodeta, aga vesi oli nii kutsuv, et unustasime need hirmsad meduusid täiesti ära. Liiv oli rannal imepeene ja väidetavalt kasutas NASA seda liiva oma teleskoopide läätsede valmistamiseks.

 

Peale randa ootas meid lõunasöök ja esimene snorgeldamine. Vesi oli jääkülm, aga sisse me hüppasime. Reimo veel nii suure hooga, et kaotas kohe oma maski ära. Vee all ootas meid George, kala kohta ei ole küll ilus paks öelda, aga see pooleteistmeetrine siniste huultega isend oli tõsiselt ülesöödetud. Meie instruktor loopis meid kalasöödaga ja Reimo leidis Georgega päris lähedase kontakti, kui see suur elukas talle lihtsalt külje alla ujus. Peale tema oli seal veel megapalju teisi värvilisi kalu, kes kõik hästi söödetud said ja meie toreda veealuse etenduse.

Saage tuttavaks - George

Teise snorgeldamispuntki, Hamiltoni saarel kõrval asuvale liivasaarele jõudes oli mul nii külm, et ma lihtsalt soojendasin end liival päikese käes. Reimo oli vapram ja läks uuesti vette. Kalad ja ilusad korallid oli seda väärt olnud, aga mul oli lihtsalt liiga külm. Tagasiteel nägime veel vaalu ja paari suurt kilpkonna, seega oli igati kordaläinud reis.