Uus nädal, uus osariik

Oleme õnnelikult jõudnud Darwinisse, Austraalia kõige põhjapoolsemasse linna. Põhjaterritooriumile jõudes tervitas meid põrgukuumus, mis muutis autos magamise väga raskeks. Kell 11 õhtul oli õues ikka 26 soojakraadi ja õhk seisis paigal. Hoidsime pool ööd uksed-aknad lahti ja teise poole ööst tapsime sääski. Reisimise võlud ja valud.

Tere tulemast Põhjaterritooriumile

Nii kuum, et autojuht viskas riided seljast

Reimo kontor, keegi peab ju tööd ka tegema

Teepeal lõunapausi pidades kohtusime Tracey ja tema koera Dexteriga, kes teevad põhimõtteliselt samasugust ringreisi nagu meie, aga JALGSI. Mitte lõbu pärast vaid, et toetada organisatsiooni, mis aitab ennetada enesetappe. Nimelt Tracey poeg üritas (ebaõnnestunult) enesetappu ja peale seda võttis naine omale selle südameasjaks aidata teisi temasuguseid noori. Nüüd nad jalutavad kahekesi ümber Austraalia ja koguvad annetusi. Alustasid nad peaaegu samast kohast, kus meiegi, aga sama vahemaa läbimiseks on neil kulunud kaheksa kuud ja kogu Austraaliale ringi peale tegemiseks kulub veel vähemalt kaks korda sama aeg. Tracey ja kogu ettevõtmise kohta saab lähemalt lugeda tema facebooki lehelt.

Sellist käru lükkab Tracey kõndides enda ees

Põnev esmakohtumine oli meil ka Austraalia metsiku koera dingoga. Loomake seisis keset teed ja kui temast möödusime, hakkas ta autole järgi jooksma. Jäime seisma, et koera lähemalt uudistada, aga selle peale jooksis ta termiidipesade taha peitu. Termiidipesasid on muide siin pool Austraaliat tee äärtes miljardeid, igaüks omamoodi kunstiteos, nagu keegi oleks need savist voolinud.

Teeääred on täis termiisipesasid

Need kaks kohtumist olid meie 2000 kilomeetri tühjuses sõitmise tipphetked. Põhjaterritooriumil tegime esimese "turismipeatuse" Matarankas, et end värskendada looduslikes kuumaveeallikates. Suurt värskendust 34-kraadine vesi küll ei pakkunud, aga allikad ise olid vaatamisväärsus omaette. Vesi oli nii kristallselge, et ujudes nägime isegi ilma maskita selgelt põhja, mis oli rohelisem kui maapealne loodus.

Nii selge ja roheline

Tahtsime natuke jahedamas vees ka ujuda ja läksime tuttava soovitusel Nitmiluki rahvusparki, kus asub kuulus Katherine Gorge. Kuna meile soovitati "kiiret suplust", läksime rahvusparki plätudega ja rätikud õlal. Kohe tervitas meid silt, mis keelas ujumise, sest hiljuti oli jões nähtud soolavee krokodilli. Jalutasime siis edasi, et äkki veab järgmise kohaga. Teepeal nägime puu otsas sadu nahkhiiri, kes minu üllatuseks nägid välja nagu väikesed tiibadega loomad. Tee viis ülesmäge ja kolm kilomeetrit hiljem saime aru, et oleme vist vales kohas. Väljas oli juba 30+ kraadi ja meil polnud isegi vett kaasas, aga kuna me ei tahtnud sama teed tagasi mööda alla ronida, läksime edasi ja kogu see üritus lõppes kuuekilomeetrise matkaga. Vaated olid väga ilusad, aga ujuda me ei saanudki. Kõik inimesed rajal olid peakatete ja korralikke matkajalatsitega, me olime ainsad kaks tola plätudega ja rätikud õlgadel.

Öösel nahkhiired, päeval armsad magavad karvapallid

Ujumiskohta otsides

Katherine Gorge

Katherinest sõitsime otse Darwinisse ja esimese asjana tasuta veeparki, kus me lõpuks saime jahedas vees liguneda. Ööbimise võtsime siin taas airbnb kaudu ja õnneks on seekordne kogemus väga positiivne. Oleme majas põhimõtteliselt üksi, internet on piiramatu ja ei mingeid reegleid.

Linn ise on esmasel hindamisel täitsa mõnus, aga kui me enne siia jõudmist arutasime, et võiks siia pikemalt jääda, siis nüüd otsustasime, et Darwin on isegi meiesuguste soojaarmastajate jaoks liiga soe. Kohalikud ise naudivad seda 34-kraadist "talve", aga meie oleme lihtsalt laisad ja loiud. Kõik on siin kuiv ja kõrbenud, lisaks on siin taaskord ujumisvõimalused piiratud laguuniga, aga meie süda ikka kutsub ookeani poole.

Kividel uitamas

Päikeseloojang Mindil Beachil