Vihmametsas krokodille jahtimas

Täna viis meid tee Cairnsist põhja poole, vihmametsa ja krokodille jahtima. Ilm oli esimest korda hall ja vihmane, aga me ei lasknud end üldse häirida, oligi vahelduseks mõnus pusa selga panna.

Pusailm

Port Douglases laadal

Maasikad, mis esimest korda maitsesid nagu päris koduaia mammud

Lind, kes ei laula, vaid teeb ahvi häälitsusi

Aga päeva tipphetk oli krokodillid, minu arust ühed kõige jubedamad elusolendid siin maamunal, sest nad on nii suured, kurjad ja hirmuäratavad. Austraalias elab neid umbes 75 000, enamus Põhja-Queenslandis, kus meie parasjagu oleme ja Põhja Territooriumil ehk Darwni kandis. Ajaloo kõige suurem siinmail kinni püütud krokodill oli 8.6m (!!!) pikk. Nagu dinosaurus! Meie nägime täna ühte neljameetrist tegelast ja ta oli hiiglaslik.

Krokodille on siin kahte liiki: soola- ja magevee. Mõlemad elutsevad tegelikult nii soolases kui magedas vees. Magevee krokodillid on väiksemad, kuni kolmemeetrised, vähe sõbralikumad isendid ja mis kõige tähtsam, ei söö inimesi. Soolavee omad kasvavad kuni 7-8 meetriseks ja söövad ära kõik magevee kroksid ning üldse hea meelega kõik elusolendid, sh inimesed, kes nende teele satuvad.

Ma juba ammuilma rääkisin Reimole, et me kui siia põhja poole tagasi tuleme, peame kindlasti minema "krokodillituurile" ehk siis paadiga jõele, kus kroksid looduslikult elavad. Täna me lõpuks leidsime ideaalse Daintree jõe samanimelises vihmametsas, loo peategelasi elavat seal jões lausa 200 ringis. Paadiga pruunikat värvi veel sõites olime nagu mõnda Discovery kanali loodussaatesse sattunud ja oioi kui põnevil.

Daintree jõgi

Paadisõit kestis tund aega ja selle jooksul nägime me kuute soolavee krokodilli: ühte neljameetrist isast, kahte emast ja kolme krokodillibeebit. Viimased on teistele veeelukatele kergeks saagiks ja keskmiselt jääb ellu vaid üks sajast beebist. Ma olin alguses natuke kurb selle fakti pärast, aga kui krokse on juba praegu 75 000 tuhat, siis on selline looduslik valik väga vajalik. Minu jaoks oli veel üllatav, et igal krokodillil on oma territoorium ja kes teise piirkonda satub, saab peksa. Ja väga rõõmustav on uus teadmine, et need vees võimsad loomad on maapeal üliaeglased, seega võime siinkandis laagris olles end turvaliselt tunda. Ainult vette ja vee äärde ei tasu ronida, eriti pimedal ajal. See tuur oli igal juhul üks parimaid elamusi siin idakaldal.

Hoiab ujudes madalat profiili

Ei haiguta, vaid hoiavadki niimoodi suud lahti

Temal ka suu ammuli

Neljameetrine purakas, üle poole keha veel vee all peidus

Leia pildilt kroksibeebid

Teine tore elamus oli jalutuskäik Daintree vihmametsas, mis on maailma kõige vanem troopiline vihmamets, arvatavalt 100-180 miljoni aasta vanune. Värske õhk, võimas energia ja lõputu rohelus teevad jalutuskäigu igas (vihma) metsas nii mõnusaks. Eriti meeldis mulle korralik laudisrada, mistõttu ma sain täiel rinnal ennast ümbritsevat nautida, mitte ei pidanud usside pärast paanitsema, nagu mul tavaliselt kombeks.