:) Smiles Away: Krokodillidega koopas

Reedel oli meil plaanis minna Purnululu rahvusparki, aga saime samal päeval infopuntkis teada, et park ja selle ümbrus on juba nädal aega põlenud ning kuigi kustutustööd on lõpusirgel, ei ole kindel millal park jälle avatakse. Kuna väike lootus ikkagi oli ja nii väga tahtsime näha Bungle Bungle range-i, mis koosneb uskumatult ilusatest kivimoodustistest, jäime sinna lähedale laagrisse.

Bungle Bungle. Pilt on internetist näpatud

Hommikul lugesin esimese asjana rahvuspargi ametlikult lehelt, et rahvuspark on avatud ja rõõmsalt sinna poole sõitsimegi. Käisime veel läbi maantee ääres asuvast karavanipargist, et teeolude kohta küsida, sest ma olin eelnevalt lugenud, et 60-kilomeetrine rada sinna on ränk ja teel on ka kaks sügavat jõeületust. Onu karavanipargis ütles, et jõed on küll kuival, aga ei soovitanud meil oma autoga raskete teeolude tõttu sinna sõita. Meie muidugi ei kuulanud ja mõtlesime, et mis seal ikka, aga keerasime raske südamega juba kümne kilomeetri pärast otsa ringi. Ime, et me üldse nii pikalt sõitsime, sest tee oli kohutavalt treppis, lisaks veel suured kivid ja augud. Ma hoidsin pool teed lihtsalt hinge kinni, et autol miskit küljest ei kukuks.

Pärastlõunaks jõudsime väikesesse linna nimega Fitzroy Crossing, kus ei kohanud ainsatki valget inimest. Ootasime pool tundi infopuntki ukse taga, kuni avastasime, et koht on kinni. Kuna meie järgmine sihtkoht, Tunnel Creek, oli saja kilomeetri kaugusel, kell oli juba palju ja Google maps näitas teekonna pikkuseks kolm tundi, käisime vaatamas hoopis Geikie Gorge-i. Uskumatu, aga kogu see ala oli kunagi ookeani põhi ja kõik need hiiglaslikud kivimürakad olid vee all.

Need kivimürakad olid kunagi vee all

Reimo turnimas

Järgmisel hommikul hakkasime varakult Tunnel Creeki poole sõitma. Tee oli jälle päris koledalt treppis, aga õnneks mitte kogu 80 kilomeetrit ja jõed olid kuivanud, seega pidime tegema ainult ühe jõeületuse, kus oli madal vesi. Teekond oli aga kõiki neid kannatusi väärt, sest sihtpunktis ootas meid 750-meetri pikkune võimas koobas. Ma olin enne lugenud, et koopas elab umbes kuus magevee krokodilli ja ronisime koopasse üle suurte kivide pealampide ja päris suure ootusärevusega. Koopasuus ootas meid vesi ja ausalt öeldes polnud eriti mõnus sealt veest läbi kõndida (mina rohkem jooksin) kui tead, et see vesi on koduks krokodillidele.

Koopasuu

Sügavamale koopasse jõudes läks kottpimedaks ja saime kohe aru, et meie pealambid on nirud ja väga kaugele ei näita. Õnneks tulid meie taga kohe viis lõbusat keskealist Austraalia meest, kes olid paremini varustatud ja meid oma punti võtsid. Jumal tänatud, et nad õigel ajal tulid, sest üks neist märkas paarikümne meetri pärast pimedas koopas vees punaseid silmi. Tegemist oli küll allameetrimehega, aga mul puperdas süda päris korralikult, eriti kui peale seda pidime läbi kõndima veest, mis ulatus mulle põlvini.

Kohe peale seda tuli meile vastu seltskond, kes hoiatasid, et paarikümne meetri pärast lebab liival kahemeetrine krokodill. "Minge temast lihtsalt mööda", soovitasid nad. Vaatasin enda ees olevat kolme meetri laiust rada ja mõtlesin, et püha jumal, miks mul siia koopasse oli vaja ronida. Olgu öeldud, et magevee krokodillid on teoorias inimesele ohutud, aga enne siia riiki tulekut teadsin ma ainult, et krokodill on krokodill ja tema on ohtlik. See on sama hea öelda, et põõsas on kahemeetrine madu, ta ohtlik ei ole, mine kõnni temast lihtsalt mööda.

Aga mis meil üle jäi. Järgnesin Reimole ja meestele ning paarikümne meetri pärast me seda elukat täies hiilguses nägimegi. Ta nägi tõesti välja natuke sõbralikum ja väiksem kui need neljameetrised paksud inimliha armastavad soolaveekrokodillid, aga mu südamelöögid ikkagi kolmekordistusid. Krokodillil polnud meist sooja ega külma ning lõpuks julgesin temast isegi paar pilti teha. Oma krokodillihirmust üle saanud, oli mul mahti ka koobast imetleda ja see oli tõesti võimas. Laes elutsesid tuhanded nahkhiired ja koopa seintelt leidsime iidset aborigeenide kunsti.

Krokodill

Täna jõudsime Broome-i ja India ookeani äärde. Arvake ära, mida me esimese asjana tegime? Loomulikult sukeldusime ookeanisse, sest häbi tunnistada, aga me pole Tasmaaniast saadik soolases vees ujunud. Tunne oli võimas ja vaba ning ma olen nii õnnelik, et me oleme jälle ranniku ääres. Õhtul käisime Cable beachil vaatamas imelist päikeseloojangut ja avastasime, et randa saab ka autoga peale sõita. Me pole enne oma autoga liival sõitnud ja pidime kohe ära katsetama. Vaatasime vee ääres loojangut ja kuidas inimesed kaamlitega sõitsid, sõime maasikaid ning klõpsisime miljon pilti.