Elu jubedam/ägedam rafting ja kõik muud vahepeal nähtud-tehtud asjad

Airlie beachist hakkasime varahommikul jälle põhja poole sõitma ja tegime esimese peatuse umbes paarikümne kilomeetri kaugusel Hydeaway beachil. Seal me pool päeva lebotasime, tegime rannal süüa ja kui enam laiselda ei viitsinud, sõitsime veel paarkümmend kilomeetrit edasi ning jäime laagrisse. Hommikul äratasid meid kanad, kellele Reimo oma sõrmed tahtis sööta.

Reimo vana merekarbi korjaja leidis ilusa liblika kujulise karbi

Söödab kanale sõrmi

Edasi viis tee Townsville linna. Me millegipärast arvasime, et tegemist on unise tööstuslinnaga, aga ees ootas meid hoopis imeilus rand ja mõnus laguun. Ujusime, lebotasime (ikkagi puhkus ju) ja Reimo püüdis kala ka. Kinni ei püüdnud kahjuks ühtegi, hoopis landist jäi ilma, aga nägu oli peale kalastusretke ikka naerul.

Townsville

Kalamees Reimo

Townsville külje all asub 52-ruutmeetri suurune saar nimega Magnetic Island ja ühe toreda turismiinfo onu soovitusel sinna praamiga sõitsimegi. Pool sellest väikesest saarest on rahvuspark ja seal on mitmeid erinevaid matkaradu igale maitsele. Me vaatasime kõigepealt üle Horseshoe Bay ranna (hobuseraua kujuline rannariba) ja jalutasime läbi kaks matkarada. Ühe sisuliselt jooksime, sest kitsal metsarajal oli väga palju sisalikke, mis kõik mulle usse meenutasid ja siis ma olin natuke paanikas. Ühtegi koaalat me kahjuks ei näinud, kuigi väidetavalt elab neid saarel 800. Aga mõlema matkaraja lõpus avanesid meile ilusad vaated erinevatele randadele ja ookeanile. Kahju ainult, et rohkem aega avastamiseks ei olnud.

Magnetic Island

Horseshoe Bay

Ilusad vaated

Salarand

Järgmisel päeval nautisime Mission beachi võlusid. See on vist küll siiani meie mõlema lemmikrand Austraalias. Nii mõnus rahulik vesi ja ilus pikk liivarand. Rand on populaarne ka selle poolest, et kõik hulljulged langevarjurid sinna maanduvad. Meiegi nägime neid taevast alla potsatamas, aga kummalgi ei tekkinud kordagi tahtmist ise järgi proovida. Võibolla kunagi tulevikus. Reimo leidis meile palmi alt ka kookose, millest ta hiljem kogemata autoga üle sõitis. Värskest kookosmahlast jäime ilma, aga vähemalt oli avamine lihtsam.

Mission Beach

Tuleb Reimo kookosega

Kookos oma kookonis

Kuigi olime plaaninud samal päeval edasi sõita, oli olemine Mission beachil väga mõnus ja broneerisime endale hoopis koha karavanipargis ning järgmiseks päevaks raftingu ehk siis sisuliselt paadimatka kärestikulisel Tully jõel. Valikus oli, kas sõidame ise kahestes paatides instruktorite juhendamisel või koos instuktorite ja kaheksa teise inimesega ühes suures paadis. Valisime esimese variandi, sest seal pidavat rohkem ise vaeva nägema ja uusi oskusi õppima.

Etteruttavalt, ma ei ole ikka veel otsustanud, kas see oli mu elu kõige ägedam või jubedam elamus. Igatahes võeti meid hommikul karavanipargist peale ja sõitsime värisevate südametega Tully jõe poole. Mina värisesin muidugi kõvasti rohkem. Enne vette minemist nägime veel jõe ääres imelist vaatepilti: ühe põõsa ümber lendasid sajad hiiglaslikud liblikad. Sada pilti ja videot tehtud, tehti meile lühike ülevaade, mis meid ees ootab ja anti mõningaid näpunäiteid. Meil oli kaks toredat instruktorit, Cal ja Al, kes mõlemad aastaid raftingut sõitnud.

Meie paadid

Rahustav veelonks enne seiklusi

Imeilus liblikas

Hakkasime siis minema, Al ees, meie kaheksane punt järel ja Cal kõige taga. Enne igat kärestikku anti meile väga selged juhtnöörid, kuidas ja kust poolt kärestik läbida. Esimesed kaks osa pakkusid mõnusalt närvikõdi ja mina ainult kiljusin. Sõit ise oli arvatust palju raskem ja ma juba jõudsin mõelda, et miks küll me sellise tripi valisime, kus me ise peame kogu töö ära tegema. Kolmandas kärestikus pidime minema otse ja siis vasakule keerama, aga siis läks kõik valesti, sest enne vasakpööret oli suur kivi ja enne kui me arugi saime, oli pöördekoht möödas ja meie Reimoga keset lainetemöllu. Al küll hüüdis meile juhtnööre, mida järgida üritasime, aga järsku tabas meid laine küljelt ja ümber me lendasime. Raftingul paadilt maha kukkudes on kaks reeglit: 1. ära paanitse 2. tõmba jalad kohe kõhu alla, sest jõgi on täis suuri kive, kuhu vahele võid jalgupidi kinni jääda või end valusasti ära lüüa. Mina eirasin mõlemat reeglit. Reimo karjus mulle kohe, et tõmba jalad kõhu alla, aga minu instinktid lihtsalt ei lubanud seda teha. Selle asemel ma paanitsesin, tõmbasin endale vett kurku ja üritasin meeleheitlikult paadist kinni hoida. Vool ja lained olid aga meist tugevamad.

Reimo lasi ühel hetkel lahti ja siis ma paanitsesin veel rohkem, sest ma ei näinud teda paadi tagant. Järsku tõmbasid lained paadi mulle peale ja ma vajusin vee alla. Õnneks sain kuidagi paadi enda pealt ära ja nägin Reimot keset kärestikku millestki kinni hoidmas. Vool viis mu temani ja õnneks sai ta minust kinni haaratud. Mingil imeväel oli Reimo leidnud vee alt oksa, millest ta elu eest kinni hoidis, samal ajal kui vool meid mõlemaid kaasa üritas rebida. Õnneks jõudis minut hiljem meieni Cal, kes meid oma paati vinnas ja kus toibuda saime. Ma värisesin üle keha ja mu jalg oli kolmest kohast sinine, üks marrastus veristses. Kuidagi suutsin ikkagi rahuneda ja Reimoga meie paati tagasi ronida. Tegime koos veel ühe kärestiku ja siis ma lihtsalt ei suutnud enam. Mul oli surmahirm, et me käime jälle ümber ja ma ei suutnud värisemist lõpetada. Reimo toibus õnneks kiiremini ja suutis kogu üritust edasi nautida. Ta pani mu hoopis Ali paati istuma ja raftis ise rõõmsalt edasi. Mul oli instruktoriga koos palju turvalisem tunne ja päeva lõpuks kilkasin jälle. Praegu seda kõike kirja pannes, hakkas jälle kergelt halb, aga tagantjärgi meenutades oli jällegi selline tore ja õpetlik kogemus. Mis ei tapa, teeb ju ikkagi tugevaks.

Minu sõjahaavad

Reimo sõjahaavad

Sama päeva õhtul jõudsime Paronella Parki, maagilisse kohta, millest oleksime Elinata lihtsalt mööda sõitnud. Nimelt ehitas Hispaanlane Jose üheksakümnendate algusel vihmametsa LOSSI. Ma ei hakka teile ajalugu ümber jutustama, keda huvitab, uurib ise, aga kogu lugu on väga põnev. Kuigi loodusnähtused ja tulekahjud on aja jooksul kohta korralikult räsinud, on keset vihmametsa peidus üks muinasjutuline koht. Me tegime samal õhtul pimeduses taskulampidega öötuuri ja hommikul veel giidiga tunniajase tuuri. Kohal on väga põnev ajalugu ja võimas aura. Eriti meeldis mulle nende sõnum, et Jose hullumeelne unistus täitus, miks ei võiks meie kõigi unistused täituda.

Loss vihmametsas

Peale pikka jalutuskäiku pargis, vurasime edasi koski otsima. Leidsimegi, üks uhkem kui teine. Kõige populaarsema kose, Millaa Millaa, alla otsustasime ka ujuma minna. Vesi oli mägedes JÄÄKÜLM ja mina, külmavares, kaldast väga kaugele ei jõudnud. Reimo oli jällegi vapram ja ujus ikka, endal huuled lillad, paar tiiru.

Reimo ujus

Mina lihtsalt poseerisin

Nüüd oleme jõudnud Cairnsi, võtsime endale AirBnb kaudu kaheks ööks toa, et saaks vahelduseks voodis magada ja sattusime maailma kõige veidrama tüübi otsa. Me poleks uskunud, et oma auto-voodit igatsema hakkame.