Rahva (loe: Elina) tungival soovil üritan edaspidi tublim olla ja teid ikka tihedamalt meie tegemistega kursis hoida.
Peale autoostu on meie päevad möödunud mööda Gold Coasti ringi sõites ja asju kokku ostes. Üritame ignoreerida kahanevat pangakontot ja tunda rõõmu soetatud asjadest. Tänaseks on meil olemas reilingud, madrats, suur varjualune ja kõikvõimalikud köögitarbed, mis on ostetud eraisikutelt Gumtree kaudu või Kmartist (nagu meie Jysk, aga odavam). Puudu on veel voodi ja selleks vajaminev materjal, padjad, tekk, laud, toolid, gaasipliit ning auto katusele minev korv, kuhu kogu see tavaar panna.
Kõik aga pole läinud päris libedalt, vahel tuleb ikka huvitavaid olukordi ja põnevaid inimesi ette. Ükspäev näiteks sõitsime 100km kaugusel asuvasse Byron Baysse pealtnäha ideaalseid katusereilinguid ostma. Reilinguid katusele paigaldades tuli välja, et need on meie auto jaoks liiga lühikesed. Mis seal ikka, hakkasime tagasi sõitma ja google maps juhatas meid koju mõõda treppis mägiseid teid.
Eile leidsin meile autosse madratsi, mida müüs üks vanem Uus-Meremaalt pärit vanem naisterahvas, kes parasjagu oma kodus garaažimüüki korraldas. Sõitsime 40 kilomeetri kaugusele mägesesse oma madratsile järgi, mis oli õnneks täpselt selline nagu meil vaja. Tädi oli väga abivalmis ja heitis isegi madratsile pikali, et ise kauba kvaliteedis veenduda. Aga kui muidu inimesed on hea meelega nõus kauplema ja hinda langetama, siis see tädi rääkis meile iga asja kohta, kui palju see "tegelikult" maksab ja polnud nõus sentigi hinnaalandust tegema. Täiesti juhuslikult leidsime tema garaažist endale ka sobivad katusereilingud ja maksime nende eest 50 dollarit ("need maksavad poes 170 dollarit", tädi hääl taustaks)
Kui me olime juba autos ja ära sõitmas, kutsus tädi meid veel tagasi ning üritas meile pähe määrida kahte kopitanud haisuga tekki ning vana gaasipliiti, mis oli tema 100 aastaselt lahkunud sõbranna oma, hinnaks VAID 50 dollarit, ostes (ehk tõenäoliselt 100 aastat tagasi) oli see maksnud 70 dollarit. Selleks hetkeks me tahtsime lihtsalt ära minna, aga ta suutis meile veel 30 sendiga müüa ühe veekanistri (oleks siis tasuta andnud, kuna me just andsime talle 100 dollarit, aga ei).
Teisel katsel auto juurde minnes peatas meid kolmekümnendates silmnähtavalt ärritunud naisterahvas, kes teatas, et tema on Austraalia kodanik ja kutsus meile just politsei. Me ehmusime ära ja arvasime, et äkki oleme auto valesti parkinud. Siis teatas naine, keda me esimest korda nägime, et me olevat tema üle enne kõva häälega naernud ja ta kutsus meile politsei, mille peale me lihtsalt ei osanud midagi öelda ning seisime keset tänavat juhmide nägudega. Naine ise kõndis minema ja me ei teadnudki, kas peaks nüüd politseid ootama jääma või ära sõitma. Sel naisel ei olnud ilmselgelt ülakorrusel kõik korras ja seda kinnitas ka meid uuesti jälitama asunud tädike. Hirmus, et äkki kutsub meid jälle garaaži tagasi, vabandasime, et meil on kiire ja sõitsime minema.
Kui me parasjagu Kmartis ega Gumtrees ei shoppa, naudime Gold Coasti talve. Päevane temperatuur on kahekümne kraadi ringis, mis on selline mõnus Eesti suveilm, aga talvine madal päike ei anna väga palju sooja. Tänavapilt on väga kummaline, meie ja paljud teised kannavad lühikesi pükse ja t-särki, aga suurel osal inimestel on seljas pusad, joped, kampsunid ja talvesaapad. Üks asiaat oli lausa endale suure villase salli ümbes kaela ja näo tõmmanud.
Eile käisime esimest korda basseini ääres päevitamas ja ujumas, Reimol oli palav, aga mina külmavares, lamasin ja värisesin, endal kananahk ihul. Käisin ujumas ka, aga ma ei tea mis minuga juhtunud on, soojendusega bassein tundus nii külm, et ülejäänud tund aega istusin hoopis kuumas mullivannis. Lubasime endale enne äraminekut veel ookeani ujuma minna, aga mul tulevad pelgalt sellele mõtlemisest külmavärinad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar