Karijini rahvuspark

Oleme tagasi sisemaal ja siin on külm! Täna öösel vastu hommikut oli kõigest 10 kraadi ja ükskõik kui lähedale me üksteisele ei hoidnud, oli ikka jahe. Õnneks tõuseb päike vara ja päikesega koos tuleb ka soojus tagasi.

Öö enne Karijini rahvusparki minekut veetsime siiani kõige maagilisemal laagriplatsil, mis asus mägede vahel ja pakkus imeilisi vaateid, eriti päikeseloojangul ja -tõusul. Plats oli hiiglaslik ja seetõttu ei olnud ka "tüütuid naabreid". Siiani on tegelikult meil kõik naabrid toredad olnud, väikeste eranditega. Paar nädalat tagasi näiteks parkisid suurel platsil, kus oli palju ruumi, oma auto täpselt meie kõrvale kaks sakslast. Me juba magasime kui nad oma taskulampidega vilgutama hakkasid ja valguhäälselt rääkisid. Ma natuke kannatasin ja siis läksin ütlesin, et viisakas oleks teiste privaatsust ja öörahu austada. Hommikul nad vabandasid ja olime sõbrad edasi.

Jõudsime laagrisse

Päike maalis taeva oranžiks

Järgmisel hommikul sõitsime Karijini rahvusparki, panime väravas ümbrikusse 12$ (siin riigis on ausus au sees) ja lugesime infokeskuses tunnike pargi ning siin elanud aborigeenide kohta. Lääne-Austraalia suuruselt teises rahvuspargis on põhiliselt kõrged kitsate lõhedega kaljud, kosed ja mägiveega täidetud looduslikud basseinid. Kaljud ja siinsed kivimid on täis rauamaaki, mis ümbruskonnas ka kaevandatakse. Paljud kivid isegi roostetavad, mis annavad neile põneva punaka värvuse.

Park on hiiglaslik ja seal on kümneid erinevaid matkaradu erinevate raskusastmetega. Me vaatasime erinevaid võimsald kaljusid pealtpoolt ja turnisime ka erinevates kaljulõhedes, viimane pakkus päeva suurimaid elamusi. Kaljud on hiiglaslikud, eriti altpoolt vaadates ning me ainult ahhetasime ja ohhetasime väikestest lõhedest läbi ronides. Vesi on kaljuseintele trepid ehitanud, iga mägironija unistus. Need trepid tegid ka meil mööda kaljuseina liikumise lihtsaks, eriti kui teepeal oli järsku veekogu, millest läbi jalutada ei saanud. Eriti mõnusad olid looduslikud selge veega basseinid, nagu keegi oleks need sinna ehitanud. Ujumas me seekord ei käinud, sest ilm oli jahe ja vesi veel jahedam.

Sõnadega on nii raske seda kõike edasi anda, vaadake parem pilte:

Rauamaaki täis kivi

Reimo turnimas

Kaljulõhes

Kuu aega elu autos

Uskumatu, aga me oleme juba kuu aega autos elanud. Veel uskumatum aga on, et me isegi naudime oma praegust elustiili. Kui me just parasjagu ei sõida, oleme kogu aeg värskes õhus, lebame rannas, püüame kala või loeme raamatuid. Pilvi ega vihma pole me juba kolm nädalat näinud ja tänu päiksele on kehad D-vitamiini täis. Peaaegu igal hommikul ärkame koos päiksega uues ilusas kohas. Me oleme kohtunud paljude uute toredate inimestega ja näinud kirjeldamatult ilusaid kohti. See kõik on meid Reimoga üksteisele veel lähedamale toonud ja kuigi ma igatsen väga oma perekonda, pole ma end kunagi nii rahuloleva, elusa ja õnnelikuna tundnud.

Meie hommikud

Muidugi ei ole kõik ainult lust ja lillepidu. Me oleme juba kolm kuud töötu elu nautinud ja raha hakkab varsti otsa saama. Me küll veel üleliia ei muretse, aga üsna varsti peab jälle inimese moodi elama hakkama. Pesemisvõimalused oleme siiani küll igast linnast leidnud, aga sageli on tegemist jääkülma vee või väikse nirega. Oma tehnika laadimiseks peame elektrit "laenama" raamatukogudest või ööbima tasulises karavanipargis. Telefonide ja tahvelarvutitega on õnneks asi lihtsam ning neid saame sõidu ajal sigaretisüütajast laadida. Söögitegemine on ühe rauaga gaasipliidil pikk ja tüütu projekt, eriti kui väljas on tugev tuul. Nõudepesu on veel tüütum projekt, sest meie "kraaniks" on 10-liitrine veekanister, kust voolab välja ainult tagasihoidlik veenire.

Toitu aitab meil 30-kraadises kuumuses säilitada esky, mis on selline kaasaskantav paksude seintega külmakott. Oma "külmkapi" jaoks peame iga päev ostma jääd (5kg - 5$), mis küllaltki kiiresti ära sulab ja koti üle ujutab. Jääkotist kordades parem variant on kasutada jäätunud veepudelid, nipp, mille õpetasid meile Gold Coastil Elina ja Maik. Pudelis ei sula jää nii kiirelt ära ja pärast saab vee ära juua. Kui me mõnes linnas kaks päeva peatume, peidame poes alati kaks 1.5-liitrist pudelit sügavkülma juurikate alla ära ja ostame need järgmisel päeval iseteeninduses ära. Ühes poes me veits feilisime sellega, sest seal polnud iseteenindus-kassasid ja pidime häbiga müüjale kaks jäätunud pudelit ulatama. Tädi tegi suured silmad ja küsis kust me need veel saime. Tunnistasime oma teo ausalt üles ja Reimo isegi soovitas neil tulevikus jääpudeleid müüma hakata.

Pesu saame pesta karvaniparkides (1 masinatäis - 4$). Täna oleme Port Hedlandi linnas karavanipargis ja oh seda õnne - pesu pesemine tasuta! Isegi pulber anti ilma rahata. Pargi eest maksime küll 30$ öö, aga lisaks pesupesemisele naudime kuuma dušši, elektrit ja wifit. Korra-kaks nädalas lubame endale selliseid luksusi. 

Broomest sõitsime ära neli päeva tagasi ja oleme sellest ajast saadik üritanud natuke aeglasemalt reisida, sest mida lõuna poole me sõidame, seda külmemaks läheb. Kaks päeva olime ookeani ääres laagris ja passisime lihtsalt tühja. Mina lugesin läbi kaks raamatut, Reimo püüdis kala ja tegi meile õhtuti lõket. Korraks oli isegi tunne nagu oleks Saaremaal mere ääres telkimas. Siin tuleb rannas ööbides või niisamagi sõites alati tõuse ja mõõnasid jälgida. Eestis pole vaja sellise asja peale mõelda, aga siin kaob vahel vesi päris kaugele ära ja tuleb siis järsku jälle nii lähedale. Ehk siis võib juhtuda nii, et jätad auto enda arust veest hästi kaugele, aga vahepeal tuleb 9-meetrine tõus ja su auto on järsku vee all.

Laager

Vesi tõuseb vaikselt ja jõudis lõpuks minuni välja

Reimo lõkkematerjali korjamas

Mõõna ajal kalastamas

Krabiline

Krabiline lähivaates

Lõkkemeister

Lugesin raamatut kuni viimased valguskiired kadusid

Eile ööbisime järjekordsel tasuta laagriplatsil jõe ääres ja jagasime platsi kümnete lehmadega. Tegime süüa ja järsku hiilis üks lehm mulle seljatagant ligi. Järsku oli ta nii lähedal, et mina hüppasin püsti ja lehm haaras laualt hambusse kilekotti tomati ja sidruniga. Üritasin tal seda suust ära tirida, aga ta neelas kogu kupatuse sekuniga alla. Vaesel lehmal oli kõht nii tühi, et teda isegi ei huvitanud, et kilekotti ja sidrunit sõi. Loodame, et tal täna kõht väga hullusti ei valuta.

"Appi Reimo, kui lähedal ta on?"

No tere

Homme sõidame natuke (umbes 300km) sisemaa poole ja vaatame üle Karijini rahvuspargi.

Krokodillidega koopas

Reedel oli meil plaanis minna Purnululu rahvusparki, aga saime samal päeval infopuntkis teada, et park ja selle ümbrus on juba nädal aega põlenud ning kuigi kustutustööd on lõpusirgel, ei ole kindel millal park jälle avatakse. Kuna väike lootus ikkagi oli ja nii väga tahtsime näha Bungle Bungle range-i, mis koosneb uskumatult ilusatest kivimoodustistest, jäime sinna lähedale laagrisse.

Bungle Bungle. Pilt on internetist näpatud

Hommikul lugesin esimese asjana rahvuspargi ametlikult lehelt, et rahvuspark on avatud ja rõõmsalt sinna poole sõitsimegi. Käisime veel läbi maantee ääres asuvast karavanipargist, et teeolude kohta küsida, sest ma olin eelnevalt lugenud, et 60-kilomeetrine rada sinna on ränk ja teel on ka kaks sügavat jõeületust. Onu karavanipargis ütles, et jõed on küll kuival, aga ei soovitanud meil oma autoga raskete teeolude tõttu sinna sõita. Meie muidugi ei kuulanud ja mõtlesime, et mis seal ikka, aga keerasime raske südamega juba kümne kilomeetri pärast otsa ringi. Ime, et me üldse nii pikalt sõitsime, sest tee oli kohutavalt treppis, lisaks veel suured kivid ja augud. Ma hoidsin pool teed lihtsalt hinge kinni, et autol miskit küljest ei kukuks.

Pärastlõunaks jõudsime väikesesse linna nimega Fitzroy Crossing, kus ei kohanud ainsatki valget inimest. Ootasime pool tundi infopuntki ukse taga, kuni avastasime, et koht on kinni. Kuna meie järgmine sihtkoht, Tunnel Creek, oli saja kilomeetri kaugusel, kell oli juba palju ja Google maps näitas teekonna pikkuseks kolm tundi, käisime vaatamas hoopis Geikie Gorge-i. Uskumatu, aga kogu see ala oli kunagi ookeani põhi ja kõik need hiiglaslikud kivimürakad olid vee all.

Need kivimürakad olid kunagi vee all

Reimo turnimas

Järgmisel hommikul hakkasime varakult Tunnel Creeki poole sõitma. Tee oli jälle päris koledalt treppis, aga õnneks mitte kogu 80 kilomeetrit ja jõed olid kuivanud, seega pidime tegema ainult ühe jõeületuse, kus oli madal vesi. Teekond oli aga kõiki neid kannatusi väärt, sest sihtpunktis ootas meid 750-meetri pikkune võimas koobas. Ma olin enne lugenud, et koopas elab umbes kuus magevee krokodilli ja ronisime koopasse üle suurte kivide pealampide ja päris suure ootusärevusega. Koopasuus ootas meid vesi ja ausalt öeldes polnud eriti mõnus sealt veest läbi kõndida (mina rohkem jooksin) kui tead, et see vesi on koduks krokodillidele.

Koopasuu

Sügavamale koopasse jõudes läks kottpimedaks ja saime kohe aru, et meie pealambid on nirud ja väga kaugele ei näita. Õnneks tulid meie taga kohe viis lõbusat keskealist Austraalia meest, kes olid paremini varustatud ja meid oma punti võtsid. Jumal tänatud, et nad õigel ajal tulid, sest üks neist märkas paarikümne meetri pärast pimedas koopas vees punaseid silmi. Tegemist oli küll allameetrimehega, aga mul puperdas süda päris korralikult, eriti kui peale seda pidime läbi kõndima veest, mis ulatus mulle põlvini. 

Kohe peale seda tuli meile vastu seltskond, kes hoiatasid, et paarikümne meetri pärast lebab liival kahemeetrine krokodill. "Minge temast lihtsalt mööda", soovitasid nad. Vaatasin enda ees olevat kolme meetri laiust rada ja mõtlesin, et püha jumal, miks mul siia koopasse oli vaja ronida. Olgu öeldud, et magevee krokodillid on teoorias inimesele ohutud, aga enne siia riiki tulekut teadsin ma ainult, et krokodill on krokodill ja tema on ohtlik. See on sama hea öelda, et põõsas on kahemeetrine madu, ta ohtlik ei ole, mine kõnni temast lihtsalt mööda.

Aga mis meil üle jäi. Järgnesin Reimole ja meestele ning paarikümne meetri pärast me seda elukat täies hiilguses nägimegi. Ta nägi tõesti välja natuke sõbralikum ja väiksem kui need neljameetrised paksud inimliha armastavad soolaveekrokodillid, aga mu südamelöögid ikkagi kolmekordistusid. Krokodillil polnud meist sooja ega külma ning lõpuks julgesin temast isegi paar pilti teha. Oma krokodillihirmust üle saanud, oli mul mahti ka koobast imetleda ja see oli tõesti võimas. Laes elutsesid tuhanded nahkhiired ja koopa seintelt leidsime iidset aborigeenide kunsti.

Krokodill

Täna jõudsime Broome-i ja India ookeani äärde. Arvake ära, mida me esimese asjana tegime? Loomulikult sukeldusime ookeanisse, sest häbi tunnistada, aga me pole Tasmaaniast saadik soolases vees ujunud. Tunne oli võimas ja vaba ning ma olen nii õnnelik, et me oleme jälle ranniku ääres. Õhtul käisime Cable beachil vaatamas imelist päikeseloojangut ja avastasime, et randa saab ka autoga peale sõita. Me pole enne oma autoga liival sõitnud ja pidime kohe ära katsetama. Vaatasime vee ääres loojangut ja kuidas inimesed kaamlitega sõitsid, sõime maasikaid ning klõpsisime miljon pilti.

Mina niisama palmi all mõtisklemas

Juht on rahul

Päikeseloojang Cable beachil

Reimo kaamlitega

Päikest püüdmas

Broome-s on muide ideaalne õhutemperatuur, päeval 28-30, öösel 18-20, kohe üldse ei taha veel lõuna poole külmetama sõita.

Teekond Darwinist Lääne-Austraaliasse

Neljapäeval jätsime Darwini seljataha ja hakkasime sõitma lõuna poole. Täna ületasime juba Lääne-Austraalia piiri, kuhu jätsime maha oma õunad ja sibulad, küüslaugu smuugeldasime kogemata üle piiri. Siin ei tohi põllumajanduse huvides puu-ega juurvilju ühest osariigist teise viia, seekord oli piiril eriti karm kontroll ja kogu meie auto otsiti põhjalikult läbi.

Tere tulemast Lääne-Austraaliasse

Teepeal külastasime Litchfieldi rahvusparki, kus ma sain lõpuks esimest korda kose all ujuda. Võimas tunne, kuigi seal surve all oli natuke hirmus, sest jalad ei ulatunud põhja. Vesi ise oli nii värske ja mõnus, et me sulistasime seal päris pikalt. Ühtegi krokodilli ka (õnneks) kuskilt ei paistnud. Koskesid oli seal pargis omajagu, aga eriti tore oli üks astmeline mägijõgi, kus olid väikesed looduslikud basseinid. Me ei osanud üldse sellist kohta oodata ja loomulikult polnud mul ujumisriideid. Seega pidin ma kurvalt kaldal vaatama, kuidas Reimo nendesse basseinidesse vettehüppeid sooritas.

Looduslikud basseinid

Tolmer falls

Reimo vettehüppeid sooritamas

Tee peal nägime põneva väljanägemisega ahvileivapuid jälle tuhandeid termiidipesasid, üks oli eriline monstrum, mille kõrval pidi kohe pilti tegema. Esimest korda elus nägime ka mitmeid tuulekeeriseid, ühest, mis oli keset teed, sõitsime ka läbi, aga ei läinudki lendu. Lääne-Austraalias on üldse kordades põnevam sõita, sest loodus on rohelisem ja teed ümbritsevad võimsad oranžikas-punased mäed.

Tuulekeeris

Ahvileivapuu

Linnades ümbritsevad meid seevastu aborigeenid ehk Austraalia pärismaalased, kes on natuke hirmuäratavad, sest nad alati räuskavad oma keeles ja on alati purjus. Erinevad osariigid üritavad nende alkoholiarmastust erinevate seadustega piirata, näiteks Cairnsis sai pakiveini osta alates kella neljast pärastlõunal, Darwinis avati alkoholipoed alles pärastlõunal ja pühapäeviti olid nad üldse kinni ning viimases linnas, kus käisime, algas alkoholimüük kell 12 päeval ja pakiveine ega odavat alkoholi üldse ei müüdud.

Oleme nüüd Darwinist juba rohkem kui tuhande kilomeetri kaugusel ja Gold Coastilt alates sõitnud üle 7000 kilomeetri. Eestis me ei sõida aastagagi nii palju, kui siin paari nädalaga läbinud oleme. Aga Austraalia on hiiglaslik ja vahemaad hoomamatud.